Eesti matus

Eile käisime Gerliga teatris. Mõnus lõõgastus peale tööpäeva. Eriti veel peale sellist tööpäeva kus sul sein selja tagant ära lõhutakse (viidi uude kontorisse) :D Väike jalutuskäik, väike prosecco ja teater võiski alata..

Andrus Kivirähki näidend on ühe Eesti suguvõsa ja ühe kodutalu lugu. Matused on tänapäeval tihti ainuke koht, kus kõik sugulased kokku saavad. Elustuvad ühised mälestused ja lõkkele löövad vanad kired. Kes lõhub nüüd puud, kes võtab kartuli üles, kes korjab õunad? Mis saab siis kui vanad enam ei suuda ja noored ei enam ei taha, aga töö tahab tegemist, sest aastasadu on eestlane end omal maal tööga tapnud? Mida arvata matustest, mis pulmadeks kipuvad kujunema?

Selline täiesti meelelahutuslik tükk oli. Tegelased olid ikka täpselt sellised nagu hetkel suurem osa vanemaid maainimesi on :D Samad mured, samad teemad, hoitakse 10-ne küünega oma kartulitest kinni ja orjatakse hommikust õhtuni, aga näe poest ei saa ju osta kui omal nii suur maa käes. Eks ilmselt enda kasvatatud asjad on muidugi head, aga üle mõistuse ei tasuks ka asjaga minna, nii et muud aega enam polegi kui ainult kättpidi mullas. Aga noh, mis ma 100% korteri inimene ka tean, mina polegi kunagi oma maja tahtnud, sest ausõna mulle ei meeldi mullas sonkida ja maja omamine paneb sind ikka rohkem kodu külge kinni ka, ei saa nii kui tuju tuleb seitsme tuule poole lennata ja raha läheb ka palju :D Elan parem korteris ja reisin aiast kaugemale, suur kartuli sööja ma ka pole, see paar kilo mis poole aasta jooksul kulub on poes jumala odav :P Eks igale ühele sobivad ju erinevad asjad :)

date x 2

Kolmapäeval sai Keit ka 30 (nagu ka Rolf) nii et otsustasime siis peenutseda ning restorani sööma minna. Kuna Keidu lemmiktoit on sealiha siis oli Kaukaasia restoran "Must Lammas" õige valik. Panime küll laua kinni aga kui uksest sisse astusime siis olime ainukesed külastajad :D Masu on ikka. Koht oli nunnu, hästi väike ja hubane. Mängis Kaukaasia musa jne. Ma tahtsin sellepärast ka sinna kohta minna et avastasin kodulehelt et see sama paksu lambaga vein mis mulle maitses on neil majaveiniks :P Kõigepealt tellisime siis valiku Kaukaasia eelroogadest. See nüüd eriti maitsev valik polnud. Oli erinevaid mulla maitsega kuskussi moodi asju. Aga alati peab ju erinevaid sööke proovima ja lõppkokkuvõttes olid need lavaši peal täitsa ok. Pearoaks tellisime sealiha šašlõkki. Ma tahaks just sellepärast 3 korda päevas väljas söömas käia et see hetk kui see ilus toit su lauale tuuakse see on niiiiiii hea tunne, ise keerad kodus mingi jura valmis, sööd minutiga ära ja kõik. Seal oli tõesti ilus söök ja megahea ka!!! Eriti meeldib mulle kui on vaeva nähtu ka salatiga mis toidu kõrval on, et pole lihtsalt kurk ja tomat, sest seda friikartuli-kurgi-tomati praadi ma nüüd küll kellegi rahvusköögiks ei peaks ja seda kunagi kuskil välismaal ei telliks ka, suht mitte elamusi tekitav. Aga jah, jäime rahule, liha polnudki väga kaua saanud :) Magustoitu ei tellinud, kõht sai täis ja aeg oli hiline.
Neljapäeval oli date night Gerliga. Ta kinkis mulle sünnipäevaks kaardi kus oli kirjas et sellel aastal ootab mind iga kuu mingi üllatus, seekord oli siis sms-is kirjas et kohtume 19.01 kell 18 Laial tänaval. Kui Gerli saabus siis sain teada et lähme Linnateatrisse, MEGAAA! Seal polnud ma enam väga ammu käinud ja kuna etendus pidi ülinalajakas olema siis olin eriti elevil :P Nii kui etendus algas hakkas naljakas, meenutas väga "Armastus kolme apelsini vastu", oli nii sürr ja naljakas et pidime vahepeal Gerliga minestusse langema, pisarad voolasid ja naersime nagu segased. Mingi hetk tuli aga mingi naine trepist alla, jõudsin juba mõleda et mida ta sebib keset etendust ringi siis aga purskas tädil rahva sekka ja lavale suust okselaadung, fuhhhhhhhhh. Näitlejad ka vaatasid et WTF!!! Ilmselt hakkas tal paha ja ei jõudnud enam wc-sse, alguses arvasime et ehk see oligi nii mõeldud aga siiski polnud kuna see rida läks koridori välja :D Õnneks me olime kõrgemal nii et haisu ei tundnud ja pihta ei saanud ning näitlejad mängisid selle kohe tüki sisse, jooksid kohe lava taha ämbrit ja lappi tooma ja puhastasid kõik ära :D Tublid, ma poleks suutnud. Ma usun et see naine enam ei tule kunagi sinna teatrisse, suht piinlik on lava täis oksendada. Aga etendus jätkus ja meil oli kõik see 3 tundi mega naljakas!!! Ega ma polegi vist nii head etendust peale "Aabitsa kukke" ja "Palju õnne argipäevaks" näinud ja enne ma teatris nii polegi naernud et enam pidama ei saa ja pisarad voolavad. Tahaks kohe veel näha!!! Aitähhhh Otto, 15.02 siis kohtume Vabakal et mu veebruari kuu kink üle anda, oooootan :P

Etendusest lähemalt ka:

Hecuba pärast

Näitetrupp / Maria Lee Liivak

Lavastaja: Priit Võigemast :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Mihkel Ehala :: Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin :: Mängukoht: Taevalava :: Mängivad: Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubin ja Priit Võigemast ::

„Hecuba pärast“ on tragifarss, mis sündis näitlejate meeleheitlikest katsetest otsida vastust ühele lihtsalt küsimusele – kes ma olen ja miks ma seda kõike teen? Lavastuse peategelaseks on noor meesnäitleja, kellel on õhtul „Hamleti“ esietendus. Kuid lisaks sellele peab ta hommikul reklaami lugema, päeval lapse trennist muusikakooli viima ja pärastlõunal esinema autoesitlusel. Samuti kummitab teda eelmisel päeval toimunud visiit arsti juurde, kes keelas talle rangelt igasuguse stressi...

Hecuba pärast - reklaamklipp from Tallinna Linnateater on Vimeo.

Stand Up Comedy @Prive

Eile käisime Gerliga klubis Prive Stand Up Comedyt vaatamas ja kuulamas. Kõigepealt rebisid kildu ja tegid sissejuhatuse kohalikud välismaalased Louis ja Eric (nemad on ka pildil) ja siis esinesid kordamööda 2 Inglise koomikut, Adam Fields ja Adam Bloom. Mõlemad tund aega. Ma polnud elus kunagi midagi sellist näinud, ainult filmis :D Pean ütlema, et ma ei mäleta millal ma viimati 2 tundi järjest lihtsalt naersin ja naersin, ok tegelikult mäletan küll... viimane Rootsi kruiis :) Aga jah, see oli täiesti uskumatu millist huumorit nad lihtsalt lambist võtsid. Ma ei hakka siia neid pikalt kirja panema kuna seda peab lihtsalt ise nägema (mõne killu siiski lisan). Puutumata ei jäänud keegi, lahati läbi oma perekond, naine, lapsed, sõbrad, kõikide kohta tuli lademetes iroonilist huumorit. Nõrganärvilistele läks vahepeal ikka päris retsiks ära, aga eks nad olid eestlaste huumoriga enne tutvunud ka. Nad teadsid et me oleme mitte külma kartlikud ateistid kes käivad kirikus ainult siis kui seal wifi on (vihjates sellele et sellist wifi ühendust nagu meil pole kuskil). Ufod olime me ka, sest saalis oli roheline valgus nii et inimesed tundusid rohelised ning me rääkisime imelikku keelt :D Aga mulle meeldis see et üks koomikutest oli nii mitte rassistlik et ta ei eralda enne pesemist isegi valgeid ja musti sokke :)))) Ja siis ütles et tema arvates on Euroopa nagu inimkeha, et meie Eesti on nagu kõrvad, et kuulab vaikselt mida vaenlased sosistavad; Kreeka oleks tagumik, sest ta ei tee halligi ja istub ööpäev läbi; Lichtenstein oleks nagu G-punkt kuna keegi ei tea täpselt kas see on olemas või mitte :D Ütles veel et ta jättis joomise maha ja nüüd joob alkoholivaba õlut, mis on sama kui seks ilma partnerita. Tuli veel külma juurde tagasi ka ja mainis, et Norras öeldakse et pole halba ilma on vale riietus, Prantsusmaal öeldakse et ei ole halba seksi on halb riietus ning Roomas öeldakse et ei ole olemas paha paavsti on vaid pahad lapsed :D SOOVITAN soojalt selliseid showsid vaatama minna!!! Järgmine on 16 märts, aga siis juba uued koomikud!

Piparkoogimehike

Osades: Tõnu Aav, Jaan Rekkor, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Tõnu Oja, Tõnu Kark ja Oskar Neemre, Joonas Kilter, Artur-Jaak Siispool, Jarek Vask, Andreas Alapert, Künter Pajumägi, Janno Fink, Janek Sõrmus (külalistena).

Vana köögikapi riiulil käib põnev elu. Seal on Suurte poolt äsja küpsetatud, algul veel pisut pehme Piparkoogimehike, vapper meremehehingega Sool, sõnakas-turtsakas Pipar, natuke kardetav ja taimede saladusi tundev Vana Teepakk. Seina sisse näritud august poeb sisse ohtlik Hiir Ülbe Kutt. Käokellas elab männipuust valmistatud Herr Kellakägu, kes sündis Shveitsimaa mägedes ja kaunilt joodeldab nii Suurte kui ka köögikapielanike rõõmuks. Kuid ühel päeval on tal odraokas kurgus ja hääl ära. Ta on rikkis, Suured tahavad ta prügikasti visata. Köögiriiulirahvas otsustab aga Herr Kellakäo päästa ja tema kurgu raviks mett muretseda ning võtab ette suure seiklusliku päästeoperatsiooni. Lavastuses on palju laulu ja tantsu, põnevust ja suurt sõprust.

See etendus oli väiksena üks mu lemmikutest (Lobasuu ja Pingviin oli lemmik) ja kuna pühapäevane etendus oli ainult täiskasvanutele (oli Viire Valdma sünna etendus), siis läksimegi Liinaga seda taas vaatama. Õudsalt kõheda tunde tekitas see, et niiöelda tavainimesi oli ainult paarkümmend, ülejäänud olid kõik meie kuulsad näitlejad, lavastajad jne. Meie ees istus Andrus Kivirähk isiklikult :P Uhke seltskond oli koos ja kõik naersid ning elasid kaasa. Nunnu õhtu oli :) Piparkoogi isu tuli peale ja nüüd ma laulan siis kogu aeg: olen pipar pipar piparkoogi mehikeeeeeeeeee...

eile sai jälle teatrisse... "kõik on täis" Draamateater

Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Riina Degtjarenko
Tõlkinud: Kaisa Kaer
Mängib: Taavi Teplenkov

Sam töötab lagunevas poolkeldrikorruse ruumis, kus miski ei viita ülakorrusel asuvale trendikale luksusrestoranile. Ometi on just Sam see, kes kitsas ubrikus oma kümne telefoniga laua taga istudes reserveerib laudu suurlinna koorekihile. Muide, restoran on tõeline moekoht, see on kaks kuud ette reserveeritud! Aga alati leidub ju inimesi, kelle arvates NEMAD peaksid laua saama kohe. Väljapressimine, valed, meelitused, ähvardused, solvangud – kõike seda kuuleb ta ühe oma tavalise hullumeelse tööpäeva jooksul. Mitte ainult klientidelt, sest oma osa lisavad egomaniakist peakokk ja stressis kelnerid-administraatorid. “Kas te saaksite, palun, oodata...” Ja just siis, kui Samil on ootele pandud viis kõnet, igaühest puhkemas skandaal, helistab Sami isa, lihtsalt et pojaga rääkida, öelda, et igatseb teda jõuludeks koju... Üks näitleja mängib 40 erinevat osa, naisi ja mehi, superstaare ja miljonäre, aferiste ja umbkeelseid välisturiste...

Väga väga meeldis. Kunagi ma ei suutnud uskuda, et ühe inimese tükid võivad huvitavad olla, aga nüüd sain sellele järjekordselt kinnituse, et võivad küll. Jumala super oli jälgida kuidas ta kõiki neid rolle mängis. Kuidas ta küll valet telefoni kunagi ei haaranud ja kõiki neid hääli sassi ei ajanud? Jälle üks hea elamus :)

2x NO99, "tsuaF" ja "Stalker"

Eriti kultuurne olen, kahe päevaga 2 etendust, pole paha eks! Mõlemad etendused olid NO99 teatris. "tsuaF" oli veel esietendus ja puha, lavaka omad mängisid :) ja "Stalker" oli viimane etendus ja puha :D Nii et mõlemal korral viidi palju lilli ja kõik palksutasid ennast pooleks!

"tsuaF"“

"Faust” on Aleksander Pepeljajevi lavastuses muutunud teiseks. Raskesti arusaadava teksti asemel räägib Mefisto nii, et midagi ei ole aru saada. Sõnade asemel tantsitakse, igavuse asemel mängib vali muusika. Pepeljajev teeb “Faustiga” kaasaegse teatri kombe kohaselt seda, mida ta tahab – ja ta tahab fantaasiat. Aleksander Pepeljajev on võtnud erinevad “Fausti” arhetüüpsed teemad ning tõlgendanud neid mitmekesiste väljendusvahenditega: kaasaegse tantsu, sõna, muusikaga. Seetõttu keerab ta ka pealkirja teistpidi ja palub oma lavastust nimetada “tsuaF”. Nii rõhutab ta veel kord Fausti soovide vastandlikkust tegelikkusele ja Mefisto ning Fausti võimetust ühist keelt kõneleda.

Lavakunstikooli XXIII lend lõpetab järgmisel kevadel. “tsuaF” on nende jaoks selle hooaja teine bakalaureusetöö.

Suht keeruline oli matsu välja jagada kui Faustist enam midagi ei mäleta, aga õnneks teksti hullult polnudki, palju tantsu ja möllu ühest saali otsast teise, vahepeal räägiti ikka ka ja väga vaffa oli kui seda veel tagurpidi tehti. Üldse oli etendus tagurpidi, algas lõpust ja kõik isegi käisid tagurpidi. Huvitavad loomad olid ka vahepeal, kana oli nii naljakas, et pidin püksi tegema, Maarit sa oleksid pidanud seda kohta nägema ausõna!! Andresel oli lahe kittel kaaaa :D Kõik näitlejad olid sinikaid täis, arvata on kui igasugu torude ja atribuutikaga pidi hüppama ja möllama. See oli ka lahe, et lavastus toimus ka saalist väljas, kogunesime vahepeal ooteruumi ja siis alla garderoobide juurde ehk põrgu kus viinereid küpsetati :P Aga väga äge, hoopis teistsugune etendus.

"Stalker"

Lavastaja: Sebastian Hartmann

Kunstnik: Peter Schubert

Osades: Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Tambet Tuiski, Kristjan Sarv, Jaak Prints

Lavastus põhineb Andrei Tarkovski kuulsal filmil, lavastajaks on Sebastian Hartmann, kunstnikuks Peter Schubert. "Stalker" on ulmeline põnevik, mis põhineb vendade Strugatskite ja režissööri stsenaariumi järgi vändatud Andrei Tarkovski samanimelisel filmil. See on film, mille võtted toimusid Eestis ning mis on tänaseks mõjutanud terveid põlvkondi nii Eestis kui ka piiri taga. Stalker räägib loo keelatud Tsoonist ning aardeküttidest, nn stalkeritest, kes Tsoonis keelust hoolimata ringi liiguvad. Tsoon on koht, kuhu niisama ei minda. Selleks on vaja teejuhte ehk stalkereid, kes sinna viivad. Tsoonis ei ole enam miski endine. Isegi füüsikareeglid on teised, inimestest rääkimata. Sest nende sooviks on jõuda tuppa, mis asub Tsooni keskel ning kus täituvad nende salajasimad soovid. Ent kas sinna ikka tasub minna?

Juba saali sisenedes oli kõik väga põnev, sest oligi loodud 4 tsooni milles publikud istusid, tsoonid olid võredega eraldatud nii et jäi tunne nagu oleksid kuskil puuris. Näitlejaid näidati ka suurelt ekraanilt, kaameramees käis neil kogu aeg kaasas, jäi selline tunne nagu oleksid filmi vaadanud. Sellist möllu pole laval igatahes enne näinud. Vahepeal sadas saali keskel vihma, siis tehti nurka lõke, laest kukkusid kuused, prožektorid kõikusid pea kohal ja inimeste istekohti liigutati edasi tagasi, täiesti võimas oli!!! Ainult jubedalt närvi ajas meie ees istuv maailma kõige väiksema näoga mees, iga kord kui keegi naeris, siis vaatas hästi kurja näoga ja pööritas silmi, ma küll ei julgeks ohkida kui ma nii nõme välja näeks :D Aga õnneks ei suutnud ta mind eriti ärritada :P Vahepeal ei saanud üldse aru mis värk on, näitlejad hakkasid üksteist sõimama teksti sassi ajamises ja kaameramees hakkas ise näitlema, eriti põnev värk ma ütlen! Väga väga väga hea etendus, kahju et läbi sai ja enam vaatama ei saa minna, nüüd tahaks filmi ka näha! Ja täna kui natsa pikemalt selle asjanduse kohta lugesin, sain etendusele veel rohkem pihta :P

Nafta! Ver 1.2, NO99 lavastus

"Nafta!" on dokumentaalne kabaree naftaajastu lõppemisest.

Mis saab edasi?

Kas puhkeb paanika?

Või suudab põlevkivi meid lõplikult naftast võõrutada ja tulevikku juhatada? Kes peaks vastutama ja miks nad ei vastuta?

Mis tuumajaam?

Mis tuuleenergia?

Lavastus ei otsi vastuseid, vaid loeb arve. Countdown on kiire. Küsimus pole vaid naftas - maavaras, mida vähesed näinud, kuid millest meie igapäevane elu ilmselt enim sõltub. Lisaks suurtele majandussüsteemidele puutume naftaga kaudselt kokku iga päev: mootorit käivitades, saia ostes, telekat vaadates, teatris käies. Aga tõesti, küsimus ei ole ju ainult ühes maavaras - küsimus on energiavarude priiskamises, looduse tüngamises ning häbitunde puudumises.

"Nafta!" põhineb dokumentaalsel andmestikul, liites siia estraadi. Küsimused on suured ja tõsised, kuid nendest rääkimine lõõgastav. Mängib popmuusika ning massaažisalongide mahe muusika, näitlejad tantsivad. Ansip räägib tuhandeaastasest rahuriigist, pangad pakuvad veelgi paremaid laene, autod neelavad veelgi rohkem kütust. Enam paremaks minna ju ei saa?

"Nafta!" lavastajateks ning autoriteks on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, kunstnik Ene-Liis Semper.

Osades: Mirtel Pohla,Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Kristjan Sarv, Jaak Prints

Alguses ei jaganud me Liinaga üldse matsu välja mis värk on, et kas tulime mingit muusikali vaatama hoopis? Aga kohe varsti läks asi selgemaks :D Täiesti uskumatult hea etendus, kohutavalt palju häid pointe oli, hakka või rongiga tööl käima tead (aga ei saa hakata kuna rongipilet läks nii kalliks, et autoga on ikka odavam sõita)! See on lavastus, mis paneb iga publikuliikme oma tarbimise üle mõtlema. Teises osas ironiseeriti meie tõsielusarju, sai ikka päris korralikult ennast puruks naerda :D Ja järsku olid hopstiii kõik 4 mees laval paljalt, tuli oli muidugi kustus, aga kes hästi piilus see nägi nii mõndagi, mina muidugi ei piilunud... Tegevus toimus vahepeal ka õues (kaameraga filmiti ja rahvale näidati suure ekraani pealt), päris põnev võib möödujatel olla kui järsku teatrist mingi ropendav mees välja jookseb, ma oleks küll kartma hakanud vist! Meie jäime etendusega igatahes väga väga rahule, minge vaatama!

Meie reede õhtune deit jätkus Patrickus, hull küüslaaugu võileibade isu oli :P Saime hullu tillika ikka... vaatasime, et ooooo suupistete vaagen kahele, et tellime (Saku pubis on see hiiglama suur vaagen igasuguste hõrgutistega, pigem 6-ele) ja siis toodi meile taldrik kus oligi kõiki asju 3, 3 sibulalrõngast, 3 kuivanud grillvorsti tükki jne. Küüslaaugu leibu polnudki, siis tädi ikka tõi nad järgi, aga jumala vastikud pehmed olid :S Nõmeeee! Läksime siis hoopis Amigosse, aga kahjuks on normaalsed inimesed kõik ikka veel grilli lainel, sest baaris on ainult vanad purjus sommid. Rääkisime maailma asjad selgeks ja siis koju tuttu :)

TEATER

Jaanuaris on siis juba 3 korda teatris käidud ja veebruari alguses ootab üks tükk veel ees. Küll ma olen ikka kultuurne! Kõik etendused olid VÄGA head, soovitan soojalt :)

TINASÕDUR, BALERIIN JA SIGA...

Lavastaja: Ingo Normet
Helilooja: Rein Rannap
Osades: EMTA lavakunstikooli XXIII lennu üliõpilased: Ago Soots, Meelis Põdersoo, Robert Annus, Agnes Aaliste, Andres Oja, Juss Haasma, Martin Mill, Maarja Mitt, Marek Tammets, Kristo Viiding, Uku Uusberg, Elina Pähklimägi, Mart Kase, Marion Jõepera, Maria Lee Liivak, Jekaterina Novosjolova.

"On vahel nukker küll, et kõik on nõnda päris,et laud on lihtsalt laud, et tool pole kajakas.

Kõik võlu kadunud, ei miskit muinasjuttu,on ainult elu jutt, see pikk ja tõsine.

On neid, kes vaatavad, ja neid, kes näevad, nad näevad konnas kurge,

lehmas linavästrikku, see ongi muinasjutt, kohatutest asjadest õhetavapõsine,

istub ja lõkerdab kaugete kinkude takka. Lööb õige muinasjutt kõik hingeuksed valla,

kõik maailm hiilgab siis, ja hing nõnda õhevil; näe - ööbik, baleriin - need jutud on,

kuid millest? Oh, pilved aina pilved meist sõudmas on mööda.

Maailm on jutt, ta räägib, aga millest?

Maailm on jutt, ta räägib, räägib, aga millest?"

Hästi armas lavaka XXIII lennu lastelavastus oli. Mati Unt on põiminud Hans Christian Anderseni igihaljaid muinasjutte. Noored näitlejad laulavad ja tantsivad, mängivad erinevaid rolle, lõbusaid ja kurbi lugusid.
Juba tutvustuses oli kirjas, et on mõeldud lastele vanuses 6-66 ja nii ta ka oli, sest kõigile meeldis :) Mulle ka! Ja Maaritile meeldis ja Kaile ilmselt ka, sest muidu ta poleks seda ju juba 14-ndat korda vaatama tulnud...

AABITSA KUKK...

Lavastaja: Andrus Kivirähk
Mängib: Tõnu Oja

"Aabitsa kukk" on lugu mehest, kellel on olemas aabits ja onu Paul. See on lugu väiksest, lihtsast inimesest. See on lugu uinuvast mõistusest.

Maailmas on nii palju pisikesi inimesi. Nende elu pole kerge, neile tehakse pidevalt ülekohut. Nad on vaesed mehed. Õnneks on ka neil siiski midagi, mille peale loota. Mõni paks raamat, mille sees on olemas vastused kõikidele küsimustele. Mõni tark onu, kes ütleb, mis on õige ja kuidas peab elama. Kui sul on olemas selline raamat ja selline onu, siis polegi elu enam nii raske. Vähemalt ei pea sa enam ise oma peaga mõtlema. Tuleb teha ainult nii nagu raamat ja onud käsivad - ning kõik laabub.

Kõik inimesed kes seni on suhtunud skeptiliselt ühe-mehe lavastusse, lõpetage kohe ära ja minge seda vaatama! Ma pole elusees vist teatris niimoodi naerda saanud. Lihtsalt suppppper näitleja on Tõnu Oja, kõik need näoilmed ja liigutused olid nii päris, et selline tunne tekkis nagu tegelikult olekski see päris reaalne tegelane kes oma lugu jutustab... Ja publikuga suhtles ta ka, me olime muidugi esireas (sest sealt näeb ikka igat kortsu) ja esimesena rääkis ta siis minuga, telefoni teemal rääkisime :D Naersin täie lauluga ja ajasin lolli juttu vastu!

Lavastus rääkis siis natuke põm-põm mehest Maunost (ok tegelt palju, sest tema ainuke haridus oli 8 aastat esimest klassi) kes siis oma elulugu jutustas. Ta oli vaene mees ja sai seetõttu ainult piimast ja saiast koosnevat pudi süüa (nii et kõht oli pidevalt lahti) mida ta ka lahkelt publikule pakkus :D

SADA PADA PUDI KEEDAB,

SEDA PUDI TÄDI KIIDAB.

Tema põhitegevuseks oli Kukeaabitsa lugemine ja kella pealt jälgimine mis kell ja kuhu täpselt naabrid liiguvad. Pärast selgus, et onu Paul tahab seda teada, sest siis ta saab naabritele külla minna ja nende asju kinkgituseks tuua (muidugi siis kui naabreid kodus pole). Aga ükskord oli naaber kodus ja siis koputas onu Palu naabrile pea peale ja siis tuli naabrile une-mati külla...

TUPPA HIILIB UNE-MATI,

AVAB SUURE LIIVAKOTI.

PUISTAB LIIVA LASTE SILMA,

VIIB NAD UNENÄO-ILMA

Naabrimutt tõi talle igast ägedaid riideid kirikust. Venelane oli naabrimutt ja iga kord kui ta "maja ees" oli, siis tegi Mauno akna lahti ja röökis talle aabitsast mingi tarkusetera ja siis veel, et: mis sa seal karjud, ma nagunii midagi aru ei saaaaa, sa oled ju venelane (päris põnev võis nendel olla kes sellel hetkel Draamateatrist mööda jalutasid)!!! Mine metsa milline nokamüts oli, selline hästi kirev, suure nokaga ja kuklal oli ka mingi tilakas ja peale oli suurelt TENERIFE kirjutatud, eriti ajakohane teema ju meile! See meeldis ka kuidas ta käed puusa ajas ja näitas kuidas naabrimees kannu mängib :D

Põhimõtteliselt rääkiski kõikidest kes seal majas elavad ja ka oma surnud vanaemast ja botikutest mida ta vii väga saada tahtis, sest ketsid olid juba nii puruks, et ei saanud õues käia... Põhiline oli muidugi onu Paul, sest tema tõi kingitusi! Tegelikult olidki kõik tegelased ka aabitsas olemas ning ka nende teod ning seetõttu ei näinudki ta selles midagi imelikku kui onu Paul laiba tema kappi peitis, sest onu Paul ütles, et see on nagu kassi ja hiire mäng, et kass püüab hiire kinni ja sööb ära nagu Aabitsaski!
VÄGA LAHE OLI!!!! Plaksutati hästi kaua ja siis kui ta oli mitu korda kummardanud tuli ta ja andis mulle ja Liinale naabrimuti toodud õunad :D Kas pole mitte armas???

MEESTE VARJUPAIK...

Lavastaja: Christian Römer

Osades: Raivo E. Tamm, Tanel Saar, Janek Joost ja Margo Teder

Oma ostuhullude naiste eest põgenedes peidavad Helmut, Eroll ja Lars end ühe ostukeskuse endisesse kütteruumi. Unustusse vajunud ruumist saab nende salajane varjupaik. Igal laupäeval saavad nad seal naiste teadmata veidi enne osturetke lõppu kokku. Purgiõlu, televiisori ja tehnikast rääkimise kõrval tekitavad meeleolu veel jalgpall ja pitsa. Meeste idülli purustab tuleohutusspetsialist Mario, kes nende mehelikkuse pelgupaiga avastab ning neid reeta ja nende peidukoha likvideerida ähvardab.

Kriitik arvas: "Näidend on parim bulvarikomöödia, kus on lihvitud, mõtterikkad dialoogid, palju situatsioonikoomikat, mõndagi järelemõtlemiseks ning eelkõige head meesterollid neljale näitlejale. Vaataja elab kindlasti kaasa, kui neli vennikest oma naiste ostuharjumustega hädas on. Kavalate meeste varjupaigast saab "hädaabikorter", kui naised nende ostupõlgusele reageerida võtavad."

See näidend oli ka ikka väga lahe, juba see õllekastidest ehitatud ruum oli mega. Kusjuures kontsadega oli päris keeruline seal astuda, aga saime kuidagi hakkama. Julmalt sai naerda, aga kõige parem ütlus oli mu meelest ikkagi: naistel ei ole hobisi vaja, sest kui naistel hakkab igav, lähevad nad oma sisemaailma... :))

Aga siiani piinab mind mis kuradi poest on pärit kleit mis Tanel Saarel seljas oli???