Nädalavahetuse põhiteema oli siis Topauto suvepäevad Otepääl. Tegelikult oli see ainult 1 suvepäev, aga meie panime juba reedel pillid kotti ja Otepää poole. Tallinnast saime alles 22 minema ja algselt oli plaan kuskile järve äärde telkima minna, aga tee peal hakkas nii hullult sadama, et see värk tundus kahtlane. Hakkasime siis Otepää majutuskohti läbi helistama ja lõpuks üks koht miljonist ütles, et neil on vabu kohti küll! Uskumatu, me olime juba lootuse kaotanud. Lõpuks kella 1 ajal öösel olime külalistemajas. Väga armas koht oli, sinna läheks veel tagasi. Naljakas, et seal oli õues üks väike koer, kes ei tohtinud tuppa tulla ja toas üks suur koer, kes ei tohtinud õue minna :D Veitsa sõime ja napsutasime ja siis oligi tudule minek.
Laupäeval panime siis 12-ex seiklusparki. Kõik jooksid juba rihmadega ringi ja tahtsid turnima minna. Me siis läksime ka, sadultati ära ja anna aga minna... Alguses õpperajal oli küll selline tunne, et enam kõrgemale ma ei lähe, aga kui see tehtud, siis tuli hasart sisse ikka täiega. Esimese raja peal instruktor vaatas ja juhendas, pärast teda enam ei olnud. Küsisin siis ka, et aga mis siis saab kui ma alla kukun ja köiega rippuma jään, ma ei jõua ennast ju siis enam köie peale üles tagasi tõmmata, siis pidi appi karjuma :D Õnneks seda ei juhtunud, sest tegelt ma ikka ei kujuta ette kuidas ta peaks mu sealt puuladvast alla tooma, tõstukiga??? Teine rada oli juba hirmus, arvasin et kolmandale küll ei jõua, aga ka sinna jõudsime. Me kardame ju Keiduga mõlemad täiega kõrgust, aga tegime ära! Jumala uhke tunne oli ikka pärast! Kuigi kui mingi 10-ne meetri kõrgusel puu otsas turnida, mis õõtsub kah veel ja siis kohe köielkõndi otsa teha, siis võttis ikka kepsu värisema küll ju! Kokku siis tegime 6-est rajast 4 ära, rohkem enam ei jõudnud, käed olid ikka päris puruks ja ühe raja läbimine võttis ikka mingi 30 mintsa ja võhma täiesti välja. Ja 5-enda raja pealt olevat päris mitu täis kusnud inimest alla toodud, ma ei tahtnud olla üks neist :D Saime siis selliseid asju 10-15 m. kõrgusel proovida: laudsild, liikuvad palgid (oi kui rõvedad need olid, kolmandal rajal pidin spagaati tegema, et teise peale ulatuksin astuda, ise õõtsusin mingi 10 m. kõrgusel ja vihma sadas!), liug, purre, hüpe (sai nagu Tarzan ühe platvormi pealt teisele karata), võrksild, köielkõnd, ahvisild, õhusild, redel, kiik-sild, hoota õhulend, siksaksild (kõige õudsam asi üldse, ülikaua võttis aega et tasakaal säilitada ja see läbi teha), ripp
uvate köite sild ning iga raja lõpus oli õhulend, mis oli ikka väga lahe, sai supermani mängida! Kõige viimane rada oli Linnamäe vallutusretk. Kus oli siis 2 õhusõitu, kõigepealt 300 meetrit, siis tuli kõrgele mäkke ronida ja siis õhusõit tagasi 350 meetrit, mis toimus siis 27 m. kõrgusel, jubeeeee, ma olin puulatvade kohal ja ainult üks peenike tross hoidis kinni! Kõige hirmutavam oli see, et mitte keegi ju ei kontrolli kuidas sa seal kinni oled, ise vastutad ja vaatad kas kõik on ok. Aga kindlasti soovitan kõigile, isegi neile kes meeletult kõrgust kardavad, sest tegelt seda kõrgust seal puu latvades ei pane tähelegi, sest oled nii ametis tasakaalu hoidmisega ja julgestus on ju küljes, nii et kui ilusti kuulad mis tark onu ees räägib, siis saad kohe nende konksude ja rullikute käsitlemise selgeks ja jumala äge on ;) Elamus oli igatahes meeletu! Ära põe, ma ka ei põe!
Pühapäeval käisime Liinaga mustikal, täiesti metsikult on neid metsas!!! Lihtsalt istud maha ja korjad enda ümbert ämbrid täis. Kaks tundi jõudsime seal koogutada, siis enam kummardada ei jõudnud. Lahe päev oli, sai metsas mütata ning ilusate kummarite ja roosa marjaämbriga uhkeldada, muidugi suu siniseks kah :P Mõned pildid sai ka seikluspargis klõpsatud, teised, kus ma sitahäda näoga puu otsas jõlgun lisan hiljem ;) http://pilt.delfi.ee/album/31211/
