Ja juba ongi see fantastiline reis läbi :( Appi kui raske siin taas kohaneda on. Külm, inimesed on kurjad jne jne jne. Seal harjusid juba taas ära, et kõik on rõõmsad ja elu on lill.
Aga reisist siis... Seekord oli plaan külastada natukene rohkem kohti. Ka selliseid linnu kus mina polnud enne käinud. 10.07 hommikul alustasime Tallinna lennujaamas siidriga ja juba peale lõunat olimegi Bergamo lennujaamas. Appi milline kuumus meid vastu võttis!!! Milaanos oli ikka päris hull, ilmselt mingi +40C ja ühtegi õhku polnud. Rongiga Milaanost Genovasse sõites pidime peaaegu hinge heitma, sest no niiiiii lämbe oli. Kumbki enam midagi ei rääkinud ja vaevlesime minestuse äärel. Pärast muidugi selgus, et see oli selle tripi ajal ainuke rong millel konditsioneer ei töötanud, enam sellist sauna taluma ei pidanud ka :D
Genova kohta polnud ma midagi head enne kuulnud. Pidi olema must, suur sadamalinn linn jne. Meile hakkas see linn aga kohe meeldima. Igal pool olid väiksed nunnud tänavad ja turiste üldse polnud. Hotelli leidsime ilma suurema vaevata üles. Oli teine küll kõrvaltänaval, aga igal pool olid tänavanimed ja hotellide sildid väljas. Meie hotelli ees olid veel ka päris oma prostituudid. Millegipärast just hommikuti. Vara tööle? :D Aga kedagi nad ei seganud, chillisid niisama, vanust oli ka parasjagu. Enne hotelli jõudmist saime poest ka külma õlle, nii et elu oli ilus. Hotellis võttis meid vastu suppper lahe mees. Ta oli juba välja vaadanud kust me tuleme, kauaks jääme, oli meile plaani koostanud mida näha võiksime jne. Ta ju ei teadnud, et me oleme ise mitu kuud plaaninud ja kõik täpselt teada kuhu tahame jne. Kusjuures ta soovitas täpselt samu kohti mis meil juba ka plaanis olid. Igatahes vastuvõtt oli mega. Positiivne üllatus oli ka hotellituba. Tõeliselt hubane ja megasuur vannituba oli minu eriline lemmik. Itaalias võib ühesõnaga ka odavaid hotelle usaldada :) Vaade oli muidugi kohe teisele majale (paar meetrit vahet), aga kui tahad vanalinnas elada, siis pead ka vaatest loobuma ;) Hotelli onu tegi veel nalja ka, et siin vanalinnas on küll väga palju veidrikke, aga ohtlik pole. Neid veidrikke oli just öösiti kuulda. Siis kui kõige magusam uni oli neil vaja laulda, mööblit vedada, tänavaid pesta, kupeldada jne :D
Viskasime asjad hotelli, väike värskendus ja siis läksime linnaga tutvuma. Kohe meie hotelli juures oli sadam kus saime siis ringi jalutada ja vaateid nautida. Tõeliselt ilus ja soe õhtu oli. Kuigi olime terve päev lennuki ja rongiga sõitnud polnud väsimusest haisugi.
Loojang!
Siin me nüüd siis oleme, veel alles lumivalged, aga nii õnnelikud :D
Majade vahel piilub San Lorenzo katedraal.
Genova peaväljak Piazza Ferrari. Inimesed istusid treppide peal, sõid jäätist ja chillisid niisama ringi. Palju rahvast just polnud, ikkagi teisipäeva öö :)
Esimene õhtusöök ja esimesed kokteilid. Ekslesime päris pikalt ka inimtühjadel väikestel vanalinna tänavatel. Üldse hirmu polnud, kedagi ei huvitanud ka kuhu sa lähed. Meenus sama olukord Marrakechis kus oma elu eest kartsime ja lihtsalt sihitult tormasime, et keegi meid röövima ei tuleks :D
Vana hea mojito ja spritzer.
Selliseid väikseid tänavaid kus trepp majasse viis oli väga palju. Küll meil oli sinna jõudes hea meel, et meie hotell seal ei asu. Kohvri tassimisest oli kopp suht ees.
Hommikusööki meil hinna sees ei olnud, nii et kobisime varakult välja söögipoolist ostma. Kohe meie hotelli juures oli imeline kohvik kust saime otse ahjust tulnud saiadega võikusid osta. Samuti kohvi (ikka seda õiget espressot) ja värskelt pressitud apelsinimahla. Kogu see luksus läks maksma vaid 3 euri ja võiku oli ikka suuuuur ning prosciutto crudoga :P Käisime oma mõlemad Genova hommikud seal maiustamas.
Kolumbuse ausammas, tema on Genovas sündinud.
Genova uhke rongijaam.
Meie teise päeva plaan oli minna Santa Margheritasse randa ning külastada Portofinot. Kuna rongini oli aega, siis tegime oma esimesed imelised jätsid. Esimene kord ei suutnud ma ikka oma lemmik kooslusest loobuda ehk siis maasikas+šokolaad :D
Seekord oli rongiga juba palju mõnusam sõita. Ei olnud kuumust ega midagi. Tunnike sõitu ja olimegi kohal.
Santa Margheritas ootas meid imeline rand. Sellel rannikul on rannad suht kivised, aga üllataval kombel oli nende peal päris mugav lesida. Keerata oli valus, aga muidu oli hea massaaž ja kivid olid mõnnalt soojad ka. Me alguses mõtlesime rannatoolid võtta, aga kuna meil tervet päeva seal lesimiseks polnud, siis hakkas rahast kahju :D Kui ujumisest ja päevitamisest kopp ette sai, siis tegime väikse mulliveini, fotosessiooni ja läksime paadiga Portofinosse.
Sinisinisinine vesi!
Väike fotosessioon kai peal.
Meie rand paistab selja tagant :)
Paadiga sõit kestis umbes 15-20 minutit. Nägime ilusaid Liguuria ranniku vaateid. Bussiga oleks ka saanud, aga mul on hea meel, et ikkagi paadiga läksime :)
Oeh kuidas oleks tahtnud seal vette hüpata ja jahile ujuda!
Kui Portofino paistma hakkas, siis ainult ahhetasime ja ohhetasime. No niiiii ilus oli!
Ühe restorani laudadel olid sellised ägedad suured klaasist maalitud munad.
Ega meil seal erilist plaani polnudki. Linn ise oli väike ja hirmkallis. Kuulsate staaride puhkuse koht. Jalutasime ringi, vahtisime maju, jõime proseccot ja tundsime elust rõõmu. Hea, et seal pood oli, muidu oleks ennast vaeseks joonud. Seal alla 20 eurist veini naljalt polnud.
Tahan seda vasakpoolset paati!
Ühed mu lemmik loomad ja veel roosad ka :D
Uskumatult hea külm lonks oli! Lõime pudelid kohe pauguga sadamas lahti.
Eesti lipu pall :)
Kui õhtul tagasi Santa Margheritasse jõudsime, siis tegime ülikanged kokteilid. Jutt jooksis ikka hullult :D Siis veel ujusime ning hilja õhtul jõudsime tagasi Genovasse. Rongijaamas oli pidevalt mingi hoiatus homsete rongide kohta. Kuna seal on mingid oma rongi terminid, siis ma ju täpselt aru ka ei saanud keda see puudutab. Hetkeks tuli juba paanika, kas ikka saame homme Cinque Terresse sõita või kavatseb Trenitalia just sellel päeval streikida. Ta streigib päris palju, aga mina olen peale ühe korra sellest alati pääsenud. Rongijaamas rääkis aga pileti onu, et see on hoopis mingil X suunal ja meid see ei puuduta. Jeeee.
Hotelli onu oli soovitanud meile ühte ligidal asuvat restorani. Hea, et soovitas, sest ise me poleks seda leidnud. Genova pole kuurort ja seal pole selliseid turistikaid kuhu kohe sisse hüppad. Suurem osa kohti polegi õues, vaid sees ja vaid paar lauda on ka õues. Igatahes vaatasime menüüd ja otsustasime, et võtaksime siis uhke vähi, sest palju kordi elus sa seda elukat ikka jõuad osta. Kujutate ette, et vähk maksis 15 euri. Meil maksab mingi 50? Muidugi me polnud kumbki kunagi ise vähki puhastanud ja kui tangid ning see konks toodi, siis olime ikka päris elevuses mis nüüd saama hakkab :D
Maja poolt toodi enne sööki veel karpe ja mingit asja veel mis ei meenu :D Pärast muidugi veel ka limoncellot. Vähi söömisega saime suurepäraselt hakkama. Ragistasime, pigistasime, nokkisime, kaevasime ja lutsutasime. Iga viimase kui liha saime kätte ja see oli ausõna mu elu üks TOP5 sööke!!! Pärast rääkisime veel mitu päeva "mäletad seda vähki" :D Kahju, et keegi siis pilti ei teinud kui me üleni selle vähi sees olime.
Järgmisel hommikul ehk neljapäeval asusime siis Cinque Terre poole teele. Cinque Terre ehk "viis maad" vihjab viiele kaljudel asuvale rannakülale ning kogu see ala kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Olin enne nendest küladest pilte näinud ja vot see on koht mida tasub oma silmaga näha!!! See on ka seal raamatus "100 places to see before you die".
Via dell´ Amore ehk armastuse tee oli kahjuks suletud, ei saanudki kaljudele kõõluma minna.
Ei teagi täpselt miks mägiteedele ei lastud. Eks seal olid ka mingid vihmad jne palju kahju teinud.
Selline vahva tunnel viis sadamasse. Nagu vee all oleks, tegelikult ei olnud... vist... :D
Leidsime ülilaheda mosaiikseina. Eraldi vaadates oli iga ruut meistriteos!
Igal pool sai oma joogipudelit täita ja vett läks kohutavalt, sest oli väga väga kuum.
Kuna ma olen miljon korda korrutanud, et Itaaliast ei saa lihtsalt läbi tormata vaid peab rahulikult võtma ja nautima, siis oli meil kohe selge, et kõiki viite küla me ühe päevaga ei külasta. Ühest linnast teise oleks saanud ka jala mööda mägiteid, mõni oli 3 km, mõni 9 km jne, aga hetkel olid need suletud ja linnade vahel sai liikuda rongiga. Aga rong ei käi ka nüüd mitu korda tunnis ja sõidu ootamise peale kuluks kaua aega. Me siis otsustasimegi, et külastame Riomaggioret ja Monterossot. Teised linnad teine kord ;)
See on siis Riomaggiore!
Seda konkreetset vaadet vahtisime me mokk töllakil ikka väga väga kaua. Ei saanud üle ega ümber kuidas see saab küll nii olla? Kuidas on võimalik midagi nii ilusat oma silmaga näha?
Kuna õues oli kohutavalt kuum, siis oli meie eesmärgiks rand üles leida. Kui kaljude vahelt selline helesinine laguun paistma hakkas, siis pidime küll rõõmust püksi tegema!
Ka seal sai soojade kivide otsas lösutada ning helesinises vees sulistada. Ainuke jama oli see, et ka vees olid suured libedad kivid, nii et me pidime lihtsalt ennast käpuli viskama ja vette roomama, muidu oleks lihtsalt hambad sinna kivide otsa kaotanud :D Oi kui kahju mul oli, et mul snorgeldamise maski polnud, veealune maailm tundus põnev!
Edasi liikusime Monterossosse. Seal oli rannas liivasem põhi :)
Sain endale Itaalia lipu värvidega võru.
Sidrunid on seal kandis teema, teevad ise ülihead limoncellot.
Monterossos tegime väikse veini ja pizza peatuse ja siis randaaaa.
Oli väike plaan ka Vernazzasse jalutada, see oli ainuke tee mis avatud oli ja 3 km tundus normaalne olevat. Siis aga nägime hoiatussilte, et sinna võib minna vaid matkavarustuses, kindlasti mitte sandaalidega jne. Nii et me siis ikka ei läinud. Ja hea oli, sest pärast nägime üleni mudaseid tossudega inimesi kes siis olid sealt ilmselt tulnud :D Ma juba kujutan ette kuidas me oleks kõhuli kuskil mäe küljes kinni olnud, üleni mudased ja tolmused ning poleks edasi ega tagasi saanud kuna mõlemad kardame ju kõrgust :D
Monterosso vanalinnas.
Kui hästi pingutada, siis on kaljude vahelt need Cinque Terre külakesed näha. Enne rongi nautisime siis vaadet. Rongijaama põrandapesija vms laulis meile uhkesti serenaadi. Nii lahe, et seal on isegi lihttöölised nii rõõmsad, muudkui laulavad ja tunnevad elust rõõmu.
Reede hommikul oli meil mega vara äratus, sest juba 7:30 läks rong. Valisime päris pikalt Riccionesse mineku teed. Odavalt sai sinna 6-e tunniga ja 4 rongi vahetust. Meid see ei hirmutanud ja otsustasime just ülivara minna, et ka päeva juba Ricciones mitte rongis nautida. Kahjuks ei õnnestunud meil hommikusööki süüa, sest 6:30 polnud veel midagi lahti. Ma kujutan ette kui närvi me võisime oma kohvri klõbinaga inimesed ajada... Sellel päeval streikisid rongid just meie teel, aga siiski ära midagi ei jäänud. Igas peatuses oli meil 20 mintsa aega, aga seal pole nii, et istud hops teise rongi vaid võid ikka minuteid nende tunnelite vahel lõõtsutada ja enda oma otsida. Esimeses rongi vahetuse kohas me ei jõudnud isegi oma piletit mulgustada, aga trahvi ei saanud, onu kirjutas ilusti oma nime peale, et kõik ok :) Bolognas oleks peaaegu üks rong varem jõudnud, aga mõlemad vahtisime tabelilt vale rada, jooksime nagu peata kanad, alguses ühele poole ja siis teisele, aga ikkagi ei jõudnud. Aga sellest polnud midagi, läks nagunii graafiku kohaselt. Nii kui kohvriga peatänavale vuristasime tegime ühe veini ja piadina. Pikk reis ja kultuurne osa olid seljataga, nüüd võis alata pidu ja puhkus.
Ka Riccione hotellis oli ilus vastuvõtt ja väga lahe tuba! Me hüppasime üles alla, viskasime asjad kappi ja jooksime randa. Hotell asus mõnisada meetrit rannast ja kohe peatänava ääres. Vesi oli tõeline supp, palju soojem kui teisel pool. Muidugi polnud ta enam nii läbipaistev, aga ikkagi mõnuuuus! Õhtul läksime restorani, sõime taas mereande ja siis hakkasime peoks valmistuma. Iga päev oli ikka mõnusalt veini lastud, see enam ei mõiganud :D Chillisime rõdul ning siis avastasime, et meile on naabrid tekkinud. Umbes 7-8 kutti kes tulid nädalavahetust veetma, olid vist Milaanost. Keegi väga inglise keelt ei osanud, aga nad olid nii vaimustuses, et me kuskilt karupersest oleme ka sinna tulnud :D Kutsusid enda terrassile napsutama. Neil oli ikka mega lahmakas lamamistoolidega rõdu + isegi välidušš. Ilmselt see on siis mingi ühika tuba kus saab voodikoha osta, aga neid oli nii palju, et said terve toa oma seltskonnale. Mõtlesime, et lähme siis viisakuse pärast ja teeme klaasikese. Jumal milline elevus lahti läks, need jooksid edasi tagasi, üritasid google translatega rääkida jne. Jällegi, kordagi ei kartnud, et mingi 8 meest ja vaid meie 2. Kõik olid toredad ja sõbralikud. Mehed on ka enda keskel hästi sõbralikud. Patsutatakse, kallistatakse, käiakse suurte kampadega peol, tantsitakse koos jne, meie ossid ütlevad sellise käitumise peale vaid "pähh peded"! Aga nad on lihtsalt teistmoodi, elurõõmsad ja lahedad. Igatahes tegime oma klaasikese ära ja läksime oma tuppa tagasi. Püüdlikult käidi meid mitu korda pidusse kutsumas, aga me otsustasime siiski omavahel edasi liikuda :)
1 ajal öösel jalutasime klubide poole. Oeh, need rannaklubid!!! Need inimesed, see musa ja õhkkond! Olin taas seitsmendas taevas!!! Tantsisime nii et maa must! Käsime nii Hakuna Matatas, Mojitos ja Operas. Hakunas läksin wc-sse ja kohe tundsin, et nüüd jäin kinni. Lukk tegi imelikku häält. See mul jumala tavaline, et kinni jään ja seekord see siis juhtus, et ei saanudki lahti :D Lõgistasime Liinaga ja lõpuks tuli mingi kutt ja lõi ukse maha :D Daam oli taas vabaduses ja tantsimaie.
5 ajal öösel hakkas meeletu padukas. Enne korjas turva juba rahvast kokku ja kupatas minema. Me siis jooksime ühest varjualusest teise. Võtsime kingad ära, siis sai kiiremini edasi. Vahepeal muidugi sähvis nii hullult, siis röökisime paljajalu lompides joostes - apppiiii me saame surmaaaaa! Siiski ei saanud, aga üks väike tsurka oleks saanud. Nimelt kui me ühes kohas istusime ja ootasime, siis tuli mingi muulasest lillemüüja ja andis meile roosid. Me ei teinud väljagi, tegime pilte ja asjatasime kui ma siis järsku nägin, et appi see tsurka on oma noksi välja võtnud ja vahib meile otsa. Järgmine reageering oli Liiinaaaa jooksemeee :D Ega ta meile midagi teha poleks saanud, me oleks teda ennast ilmselt läbi tuuseldanud, aga esimene mõte oli joooooooksemeeeee :D Sai pisarateni naerdud! Koju jõudes olid jalad ikka nii läbi ja puruks, et hirm hakkas.
Laupäeval olime ka terve päeva rannas. Tervis oli õnneks korras ja sai varakult veinitama hakata. Meie hotelli vastas oli väga lahe restoran kus ikka mitu korda sai käidud. Käisime seal enne söömas ja otsustasime ka õhtul sinna jalkat vaatama minna. Just hakkas ju jalka MM ja Itaalial oli Inglismaaga mäng tulemas. Kogu linn valmistus juba päeval. Lipud, kilinad, kulinad, tuled ja viled :P Lauad olid kinni pandud jne.
Võtsime siis ka õhtul peenema napsu ligi. Isegi see peenem naps maksis 13 euri pudel! Muidu kaanisime ikka 8 eur liiter veine, mis olid ka oivalised, aga tähtpäeva puhuks võtsime ikka prosecco ligi. Alguses laulsid kõik ikka hümni ja kaasa elati ikka häälekalt ja vehkides. Ja kui see võit tuli, siis olid kõik püsti ja karjusid, meie muidugi ka, nii isamaaline tunne oli kohe :D Peale mängu hüppasime bussi ja olimegi hops klubides.
Väga palju oli tüdrukute ja poissmeeste õhtuid. Meiegi saime paljudega koos pildile :D Jällegi, oeh need rannaklubid!
Pühapäev jäi meil suhteliselt vahele, sest padukat sadas ja olemine oli ikka väga sant. See on see mitu päeva pidu ja pillerkaart. Õnneks õhtul enam ei sadanud ja saime ikka süüa ja jalutada :) Koristaja oli üritanud juba mitu päeva löögile saada, olime ta alati ära saatnud, sest kell 9 oli tõesti veel uni kui kell 6 magama jääd :D Seekord ta leidis meid siis rätik ümber põrandal istumas, lakkisime varbaid, ta oli mu roosast lakist nii vaimustuses :D
Esmaspäeval võtsime ette Rimini - San Marino tripi. Ilm polnud kõige suurepärasem, aga see sobis, sest kuumaga mina linnavahel ei tatsa. Riminist läks buss San Marinosse 45 minutit. Sõitis kohe päris pilvede sisse. Esmaspäev oli muide ka see päev kui me esimest korda oma hotelli hommikusöögile jõudsime :D Üllataval kombel oli see vägagi rikkalik. Polnud ainult magusaid asju vaid oli ka salaamit, sinki, juustu, puuvilju, maasikaid, kirsse jne. Sadat erinevat keeksi, saiakest, kohvi, mahla ja muidugi nutellat mida ma vaid Itaalias söön :D
Tegin jonnipoissi järgi.
Palusin Liinal seda kuju järgi teha, ta ei olnud millegipärast nõus :D
Kui me tänavate vahel jalutasime, siis olid ühes reas autod ja mingid kutid rääkisid omavahel, auto uksed olid pärani. Üks teine auto tuli vastu ja me siis litsusime ennast rohkem vastu seina. Ma ei tea kas see teine auto jäi meie lühkareid (sest me olime vatijopede kõrval nagu Pariisi suvitajad) või mida vaatama, aga igatahes ta sõitis rääkivate kuttide autol ukse maha. Käis ilge pauk, meie kisa ja siis vaatasime mis edasi sai. Ei saanud midagi, oli naeratus ja sõbralikult aeti asjad korda. Meil Eestis oleks ilmselt kakluseks läinud :D
Siin on näha kui pilvede sees me olime.
San Marino oli ilus, aga meid ajas hulluks see kui palju venelasi seal oli ja üldse kui palju turiste! Olime juba harjunud, et meie sihtpunktides olid vaid kohalikud ja see vene kisa ajas ikka veits karva turri küll. Eks nad ajavad kõik seal seda nahatoodete värki taga. Seal ju miljon koti ja muud träna poodi. Iga pood läikis vastu ja isegi poemüüjad olid venelased. Bussi peale saamine oli ka muidugi oma teema, kõik olid nagu kanad keset teed ja ei saanud aru kui neid eemale aeti. Saime ikka päris kurjaks nende peale. Aga õnneks kõik laabus ja olime varsti oma nunnus Ricciones tagasi.
Teisipäeval tõmbas ilma ilusaks. Saime aru, et ilmateadet ei tasu üldse uskuda, sest see näitas reedest kolmapäevani Ricciones laussadu. Ometi olime reede, laupäeval rannas, vaid 2 päeva oli vihma ka. Saime teisipäeval lausa 6 tundi rannas olla. Ujusime ja päevitasime nii et vähe polnud :D Pärast käisime Kikos asju näppimas, midagi ikka soetasime ka :) Kiko on lahe! Odav ning ilusad+head asjad.
Siin siis üks peatänavatest... Itaalias tulevad inimesed just õhtuti tänavale. Nagu all oleval pildil näha on, siis päeval pole eriti kedagi, samas õhtul see tänav kihab elust ja inimestest. Mis pani imestama, et väga palju on väljas koeri ja lapsi, neid on igal pool. Ega see ei pannudki imestama, et neid igal pool on vaid hoopis see kui hästi kasvatatud nad olid! Me ei näinud kordagi haukuvat või tõmblevat koera ega ka röökivat või jonnivat last. Kõik oli väga chill! Ikkagi inimesed :D
Neid karpe sõime ka :P
Seekord sain vaid korra karbilt naksata. Hullud lained olid. Pidevalt pikali ja vee all, vägev oli! Rannamõnusi nautides saime ka infot, et Eestis on +3C ja sajab lund!!! Ei no tore kliima!
Vahepeal tuli hull janu. Liina jäi lebama, ma läksin 100 meetrit edasi baari vaatama mida antakse. Muidugi oli siesta aeg ja kõik kinni. Aga kellel janu sellel jalad ehk siis lippasin kand ja varvas 1 km maad peatänavale ja sain mingist turistikast õltsi :D Liina juba arvas, et ega ma enam tagasi ei tule ka :D Ega ma tühjate kätega poleks enam tulnudki. Olin peaaegu juba meie hotellis, sealt oleks ikka saanud :)
Oi kui palju me jätsi sõime! Itaalia gelato on ainuke jäts mis mulle maitseb, muidu ma üldse seda asja ei fänna. Seal ikka pea iga päev :D Kahjuks eelmise aasta lemmikut vaarika oma leidus vähestes kohtades, aga ikkagi leidus.
Viimasel õhtul istusime natsa enne välja minekut taas rõdul ja järsku oli mingi hull krabin ja kilked õues. Vaatasime siis alla ja mingi mees sõidutas oma lapsi prügikastis (tühjas ja puhtas) mööda tänavat :D Oi kui palju nalja seal all oli, meil ikka ka :D Siis ma muidugi ulgusin ka teemal, et ma ei tahaaaaaaaaaa siiiit äraaaaaa!
Viimane õhtu läksime taas oma lemmik restosse ja võtsime oma lemmiku mereandide pasta. Ma ei tea kuidas ma ilma selle söögita enam elada saan! No niiiiiiiii oivaline oli!!! Me polnud kindlad, kas juunis ka rannaklubid teisipäeviti lahti on, aga otsustasime siiski vaadata. Arvasime, et natsa tantsime ja siis koju kuna järgmine päev pidi raske tulema.
Loomulikult ei tulnud sellest vara koju minekust midagi välja. Redbulli koks tõmbas ikka käima küll :D Lõpuks tatsasime 5 ajal mööda linnatänavat ja tegime karusselli loomadega pilte, 5-e aastased nagu me oleme eksole :D
Järgmine hommik oli oi oi milline väss. Pidime kuidagi asjad kokku panema, sööma, pesema, jalad kinni teipima ja siis läksime randa tudule. Seal on maailma kõige mõnusamad rannataoolid, kõige mugavama varjuga.
Paar tunnikest saime ujuda ja chillida ning siis võtsime oma kohvri ja asusime tagasiteele. Minu ulgumise saatel öffkoors.
Bolognas oli meil 3 tundi aega shopata. Kuna käsipagas midagi eriti ei mahutanud, siis hulluks ei läinud. Saime mõned ehted ja ma sain ka seeliku ning loomulikult veel ühed päikseprillid. Mulle meeldib, et Itaallastel on kogu aeg päikseprillid ees, isegi siis kui nad on toas või kui on hämar :D Ma ka üritan seda viljeleda, äge ju, always sunny :P Õhtul läksime Milaano rongi peale ning jõudsime napilt viimase Bergamo bussi peale. Terve tee rongis ja bussis oli tukk peal.
Siin veel üks pilt meie pesadest. Mõlemad hotellid leidsin Bookingust ja valisin puhtalt asukoha ja kohalike kiidusõnade tõttu. Me ei pidanud pettuma, mõlemad hotellid olid mõnnad ja puhtad. Ruumi jätkus ja Riccione omas oli isegi konditsioneer olemas.
Oeh, need toidud! Seekord sai avastatud tõeline mereandide paradiis!!! Milline gurmee retk :D
Kui me lõpuks lennujaama jõudsime, siis olid paremad nurgatagused juba hõivatud. Siiski saime ühe hea koha kus ka eelmine aasta magasime. Millegipärast ei lubatud meil seal aga pikalt olla. Olime saabuvate reiside ukse ees. Mul küll suva kui saabuvad oleksid mind seal magamas näinud :D Aga leidsime siis uue koha. Ei olnud väga mõnna, sest põrand oli külm ja muidugi niiiii kurb oli olla. Vahtisin siis onu kes jalad oma asjade peal tukkus, mingit tüdrukut kes pea alaspidi magas ja veel igast rahvast :D Võtsin siis ka Liina kaissu ja üritasime magada. Mingi hetk kupatati taas saali teise otsa, siis magasime pingi peal kus oli üllatavalt mugav olla. Ärkasime 5 ajal üles ja avastasime, et mingid inimesed istusid veel meie kõrval :D Siis saimegi juba käsipagasi kontrollist läbi minna ja poodides ringi uidata. Lennureisist ei tea ma küll mitte midagi, enne starti magasin ja Tallinnas ärkasin.
See oli lihtsalt fantastiline reis, kõik oli olemas mida hing vähegi ihaldada suutis! Ma tahan kohe kohe kohe sinna tagasi saada! KOHE!
