Selle eest olen homseks peoks valmis, ootan teid juba!!!
never
reede, 30. detsember 2011
õudneeee
Hullumaja kui pole ikka veel jõudnud märkmikut osta, aga jaanuarisse on kogunenud juba mitu mitu üritust ja kohtumist. Mu vana pea ei hoia ju midagi kinni :(
neljapäev, 29. detsember 2011
kruiiisileeee
7-9 jaanuar oleme naistega taas kruiisil, sest Leenu vanasõna ütleb: Alustades aastat Rootsi kruiisiga tuleb väga hea reisi aasta. See peab täiega paika. Näiteks eelmine aasta järgnes Rootsi kruiisile kohe Soome, siis taas Rootsi, siis Türgi, Itaalia ja lõpuks Hawaii! Nii et kruiisitagem terviseks. Mul on tormi vastu ka rohi olemas... Riputame ennast kettidega lakke siis ei tohiks ju meie laevaga koos kõikuda vaid seisame ühe koha peal :D Huvitav et viimased aastad oleme vaid Baltic Queeni peale sattunud, äkki see on siis lihtsalt minu saatus seda omaloomingu laulu seal iga jumala kord laulda :D Seekord on täielik shopingu kruiis kuna Stockholmis on jaanuari alguses ikka mega aled, kuni 90% oleme saanud! Igatahes ooooooooooootan!
kolmapäev, 28. detsember 2011
filmikogu täiendus
Ostsin korraga kohe 3 uut filmi, sest need kõik on mu ühed lemmikud. Tuulest Viidud käisin väiksena 13 korda kinos vaatamas ja alati vaatan kui tv-st tuleb. Teisi olen ka ikka pea 10 korda näinud ja vaatan veel ja veel.
esmaspäev, 26. detsember 2011
25.12
Lõpuks oli siis see päev käes kui sain vanaks, esimest korda elus ei oodanud ma oma sünnipäeva kohe üldse. Aga no mis sa teed, ega vanuse eest ei põgene ju, õnneks küsitakse siiani dokumente ja ma ei kavatsegi igavaks täiskasvanuks saada. VOT!
Otsustasin et see aasta ma ei tee süüa, vaid tellin kõik asjad Selveri cateringist. Küll oli mõnus niisama päev otsa ilus välja näha ja õnnitlusi vastu võtta. Jeee, Keidult sain rulluisud, loodan et seekord ma oma molli nendega enam katki ei kuku.
Sain sünnaks 2 eriti lahedat kaarti, ühe peal oli 20 (tänks Anx) ja teise kaardi peal oli kirjas: Südamlik kaastunne :D 3 inimest laulsid mulle kui helistasid, Mehise laul oli eriti tore :D Ja siis kukkus mulle lillevaas külmutuskapi otsast pähe, normaalne.
Õhtul tulid sugulased külla.
Täditütred ja nende tütred.
Tädi Maie.
Tädi Kati ja tädi Maie. Emmega ei saanudki ilusat pilti kuna ta läks varem ära, teine pidu oli :P
PALJU ÕNNE MULLE. 31.12 siis suuuuuuuuuuur pidu ;)
Otsustasin et see aasta ma ei tee süüa, vaid tellin kõik asjad Selveri cateringist. Küll oli mõnus niisama päev otsa ilus välja näha ja õnnitlusi vastu võtta. Jeee, Keidult sain rulluisud, loodan et seekord ma oma molli nendega enam katki ei kuku.
Sain sünnaks 2 eriti lahedat kaarti, ühe peal oli 20 (tänks Anx) ja teise kaardi peal oli kirjas: Südamlik kaastunne :D 3 inimest laulsid mulle kui helistasid, Mehise laul oli eriti tore :D Ja siis kukkus mulle lillevaas külmutuskapi otsast pähe, normaalne.
Õhtul tulid sugulased külla.
Täditütred ja nende tütred.
Tädi Maie.
Tädi Kati ja tädi Maie. Emmega ei saanudki ilusat pilti kuna ta läks varem ära, teine pidu oli :P
PALJU ÕNNE MULLE. 31.12 siis suuuuuuuuuuur pidu ;)
pühade ajal
Saime ühe kurva uudise, nimelt pannakse meie lemmik koht KAPP kinni :( Ei tea miks see nii on, keegi täpselt ei ütle. Aga 23.12 oli siis viimane pidu... Loomulikult olime seal kohal ja peale meie veel mitusada inimest, isegi Rolf :D Jagasime kõigile piparkooke ja jõime viimast korda maailma parimat maasika margaritat ja mojitot. Tantsida sai nii palju et mu sinised sukapüksid olid sõna otseses mõttes ribadeks :D
Aga enne minekut oli siin ka veel kauge külaline Jaapanist. Tavaliselt juhtub nii et kui sõpru väga kaua ei näe (no et ikka aastaid korralikult ei näe) siis pole enam millestki ka rääkida, räägitakse vaid sellist small talki, meie puhul see nii pole, eks meil on pikk ühine minevik ka :D
Liina tõi mulle sellises ilusas pakis jõulukingi, tahtsin seda kohe käekotina kasutada!
Aga enne minekut oli siin ka veel kauge külaline Jaapanist. Tavaliselt juhtub nii et kui sõpru väga kaua ei näe (no et ikka aastaid korralikult ei näe) siis pole enam millestki ka rääkida, räägitakse vaid sellist small talki, meie puhul see nii pole, eks meil on pikk ühine minevik ka :D
Liina tõi mulle sellises ilusas pakis jõulukingi, tahtsin seda kohe käekotina kasutada!
24-ndal olime Keila-Joal emme juures. Sai esimest ja viimast korda sellel aastal jõulutoitu süüa, mmmmmm :P
pühapäev, 25. detsember 2011
reede, 23. detsember 2011
neljapäev, 22. detsember 2011
jõul
Kahjuks me sama valgeid jõule nagu pildil näha see aasta ilmselt ei saa. Täna algas talv ja natukene sajab ka lund, loodame et jälle soojaks ei lähe ja see püsib ka. Sellel aastal on eriti raske jõulutunnet sisse saada, võibolla sellepärast et veel nädal tagasi istusin ma palmi all... Aga eks tuleb punnitada. Ostsin piparkooke, panin laternad köögi aknale, päkapikud ka juba käisid :P Käisin ka Liisu ja Karoliini jõuluetendusel ära, aga ikka veel tunnet pole :D Reedel on Liinaga glögi-piparkoogi istung ja laupäeval emme juurde :)
laupäev, 17. detsember 2011
3 nädalat paradiisis, reis Mauile (Hawaii)
27. novembri varahommikul oligi lõpuks aeg lennujaama minna ja üks väga väga pikk reis ette võtta. Kõigepealt sõitsime Amsterdami. Olin ennast ette valmistanud et USA piiril läheb kõvaks küsitlemiseks et miks, kuhu jne? Aga küsitlemine tuli juba Amsterdamis. Kõik reisijad võeti ükshaaval laua taha ning hakati uurima: kuhu lähed, miks lähed, kelle juurde lähed, kas oled enne käinud, mis kohtasid külastad, kas lähed külla USA kodanikele, kellena töötad, palju pilet maksis, kes pileti ostis, kas pakkisid asjad ise jne jne, umbes 15 mintsa nagu kuulipildujast... siis võeti passid ja hakati neid uurima ning taheti näha tagasi sõidu piletit ja igasugu muid pabereid, lõpuks otsustati et me võime ikka edasi sõita. Jalad ikka värisesid küll, aga olin enne foorumist lugenud et ei tasu mainida et sul on seal sugulasi ja et nad ka eestlased, lihtsalt et lähed sõpradele külla, hullult valetada ei tasu, nad närivad selle kohe läbi. Edasi siis topiti kõik ükshaaval kuskile klaasist toru sisse, käed pidi üles tõstma ja valgustati läbi. Päris karm värk ikka. Lõpuks olime siiski juba Minneapolise poole teel. Ma polnud enne nii suure lennukiga sõitnud. Keskel oli 4 istet ja mõlemas ääres veel 2 nii et kokku 8 inimest reas ja 45 rida! Lennuk oli ääreni täis ka. See oli siis umbes 10-ne tunnine lend. Õnneks oli igal ühel oma ekraan ja sai filme vaadata (nt Hangover, Bridesmaids, Horrible Bosses jne jne jne), süüa anti ka hästi. Muidugi iste oli kitsas ja suht paha oli magada, aga elasime üle. Enam ei saanud muidugi aru mis päev on ja mis kell on, sest ajavahe tuli ju mängu. Jama oli see et lennuk hilines pea tund nii et olime juba kindlad et järgmise peale enam ei jõua (aega oli vahetamiseks enne 1,5 tundi, nüüd hilinemisega 30 minutit). Kui Minneapolisse jõudsime siis üritasime nii kiiresti kui võimalik lennukist välja saada, kuigi aega oli vaid 25 minutit otsustasime proovida. Õnneks meie terminali tollis pikka järjekorda ei olnud. Tolli onu, vahtis otsa, pidid andma kõikide sõrmede jäljed ja tehti pilti. Küsis kuhu lähed ja miks ja: welcome to USA :D Siis pidime pagasi välja võtma, esimeses USA peatuspunktis tuleb pagas uuesti check-inida, nad tahavad et sul pagas olemas oleks, saab hästi maale mitte lubada. Kui pagas käes jäi meil lennukini 15 mintsa, lootusetu. Ütlesin siiski ühele töötajale et meil lennuk kohe läheb et kas saab aidata. Ta kohe helistas ja küsis kas lennuk ootab, lubati natukene oodata. Siis lasi meid käsipagasi kontrollis kõige ette minna. Seal siis jälle pool paljaks, sokkis jne :D Ja siis hakkas kohutav jooksmine pihta, mitu korda teatati kõlaritest et: last call to LA... Aga me jõudsime, ma ei tea kuidas on võimalik USA piiri 25-e minutiga ületada, pagas välja võtta ja uuesti check ini-da ning siis järgmisele lennukile joosta. Amsterdamis kulus ligi 2 tundi et seda teha! Oehhhh. Olimegi siis LA poole teel, sinna sõitis kuskil 3,5 tundi. Kui maanduma hakkasin otsisin pingsalt Hollywoodi silti ning nägingi, olin väga elevil :D LA-s pidime tunniks lennukist välja minema ja siis läksime samaga Hawaii poole edasi. 28 tundi peale reisi algust maandusimegi siis Mauil Kahului lennujaamas. Gustav ja David olid meil vastas, orhideedest leid (lillepärg) käes. Jeeee. Pagasit me muidugi ei saanud, läks kuskile hulkuma, aga ma juba arvasin seda nii et olin rahulik. Pealegi peale minu pagasi sekeldusi olen ma nüüd tark ja pakkin mõned riided ka käsipagasisse, et paar päeva üle elada. Lahe oli see et Eestist hakkasime sõitma pühapäeva hommikul ja sinna jõudsime pühapäeva õhtul kell 21:45, mis siis et olime 28 tundi teel olnud, 12 tunnine ajavahe ju. Igatahes õues oli pime ja suurt midagi ei näinud, aga troopika õhku oli juba tunda ja külm Corona oli mega hea. Mina läksin Davidi juurde elama ja ema Gustavi juurde nii et puhkus võis alata.
Paar sõna Mauist ka: Maui on saar Hawaii saarestikus. Saar on mägine ja vulkaaniline, kõrgeim tipp on Haleakalā vulkaan (3055 m). Saare elanike arv on 139 900, pindala on 1883 km².
Hommikul olin juba 6 ajal üleval kuna valgeks läks ja tahtsin hirmsasti näha kus ma olen. Kohe aknast paistsid kookosepuu, banaanipuu ja muud imeilusad puud ja põõsad. Kuskil kires kukk, see tegi mulle palju nalja :D Üldse oli selline tunne nagu ma oleks loomaaia linnumajas, hull kisa käis õues, igasugused erilised linnud olid liikvel.
Hommikuks pakuti imehead kohalikku kohvi ja oma aiast korjatud puuvilju ja oma kanade munetud munasid :P David võttis puu otsast ka kookuse ja sain seda piima juua, olin alati saanud vaid väga kibedat piima, aga see oli noore kookose oma, seal seda pähklit sisse polegi veel tekkinud. Lahe, et seal oli orgaanilise ja kohaliku toidu söömine väga oluline. Uurisin kohe et kas pean ka mingi ussi või ämbliku eest põgenema, ei pea. Hawaiil pole ühtegi elu ohustavat putukat, ussi ega looma. Loomadest ongi vaid metssead ja metskitsed, isegi rebast ja hunti pole. Hawaii saarestik on nii kaugel et loom siia ujudes ei satu (lähima mandrini on 4000 km) ning piirilt uusi liike läbi ei lasta, tahetakse et kõik säiliks nii nagu on. Noh, hea ju kui põõsasse pissile minnes sind anakonda ära ei söö :P Toas elavad aga kekod kellele meeldib igale poole kakada :D Kui söök söödud läksime kohe uudistama kuhu ma siis tulin. Seal pidi kõik oma asjad autoga ära ajama, ühistransport puudub ja kuna meie elasime suht džunglis ja mäe otsas siis jala poleks saanud ka kuskile minna.
Kohtumine Vaikse ookeaniga. Ookean on hoopis teine ikka kui meri. Esimest korda sain seda tunda Tenerifel kui laine mind põlvini vees lihtsalt ümber keeras ja põhja kinni lõi. Hawaiil on ka ütlus et ära kunagi pööra ookeanile selga, kunagi ei tea mis just sellel hetkel sealt tulla võib, kas mõni suur laine või siis suur kala :P
Baldwin Beach.
Krabi on jalast ilma jäänud.
Tegime siis lähimas linnas tiiru. Siin on veider see et inimesed joovad õlut autoroolis, seda ei tohi muidugi teha aga kõik teevad ja see tõttu on teed suht ohtlikud. Nägin ära ühe väga väga kalli restorani (väljast) kus kohvi maksab 14 dollarit. Käsime ka lennujaamas kohvril järel, jõudiski juba järgmine päev, jeee ja tagasi teel hüppas meile 4 Bambit (metskitse) tee peale ette. P
Õhtul viidi meid siis lennujaama. Kurb oli ära minna ja selle pika reisi peale ei tahtnud mõeldagi. Õnneks seekord sai pagasi sihtpunkti registreerida ja lennukis olid paremad kohad. Kohvril olid küll ülekilod aga kuna check in-i tädi oli Tallinnas käinud siis vist halastas, teadis ju kui kohutavasse kliimasse peame tagasi minema. Kohver käis ka kontrollist läbi, kontrolliti ega sa pole siit liha, kala ega puuvilju kaasa võtnud. Minneapolisest startis lennuk 2 tundi hiljem, mingi rike, õnneks tegi õhus tunni tasa, muidu poleks Amsterdamis lennule jõudnud kuna seal läks taas tollis 1,5 tundi. Kui sa inglise keelt ei oska kuidas siis saab üldse USA-sse minna, nad ju küsivad jne? Reede päeval olime külmas ja pimedas ilma lumeta Tallinnas. Mega reis oli ikka!!! Ma olen alati õnnelik kui näen seda PÄRIS elu mitte ei pea kuskil kuuroltis pippuripihvi tellima, see on ikka hoopis teine elamus... Huvitav et sinna minnes polnud mul jet lagi, nüüd on asi ikka hull, esimene öö tõusin kell 3:45 üles ja täna öösel sain vaid 3 tundi magada, 1 juba üleval... homme peab ju tööle minema, loodame et läheb kiirelt üle, see 12 tunnine ajavahe ajas ikka organismi niiiiii sassi.
Palju õnne kes läbi luges, ma kirjutasin seda kõigest 3 ööd :D Aga kui jet lagi poleks olnud siis oleks kirjutanud 3 nädalat ;)
Hommikul olin juba 6 ajal üleval kuna valgeks läks ja tahtsin hirmsasti näha kus ma olen. Kohe aknast paistsid kookosepuu, banaanipuu ja muud imeilusad puud ja põõsad. Kuskil kires kukk, see tegi mulle palju nalja :D Üldse oli selline tunne nagu ma oleks loomaaia linnumajas, hull kisa käis õues, igasugused erilised linnud olid liikvel.
Hommikuks pakuti imehead kohalikku kohvi ja oma aiast korjatud puuvilju ja oma kanade munetud munasid :P David võttis puu otsast ka kookuse ja sain seda piima juua, olin alati saanud vaid väga kibedat piima, aga see oli noore kookose oma, seal seda pähklit sisse polegi veel tekkinud. Lahe, et seal oli orgaanilise ja kohaliku toidu söömine väga oluline. Uurisin kohe et kas pean ka mingi ussi või ämbliku eest põgenema, ei pea. Hawaiil pole ühtegi elu ohustavat putukat, ussi ega looma. Loomadest ongi vaid metssead ja metskitsed, isegi rebast ja hunti pole. Hawaii saarestik on nii kaugel et loom siia ujudes ei satu (lähima mandrini on 4000 km) ning piirilt uusi liike läbi ei lasta, tahetakse et kõik säiliks nii nagu on. Noh, hea ju kui põõsasse pissile minnes sind anakonda ära ei söö :P Toas elavad aga kekod kellele meeldib igale poole kakada :D Kui söök söödud läksime kohe uudistama kuhu ma siis tulin. Seal pidi kõik oma asjad autoga ära ajama, ühistransport puudub ja kuna meie elasime suht džunglis ja mäe otsas siis jala poleks saanud ka kuskile minna.
Kohtumine Vaikse ookeaniga. Ookean on hoopis teine ikka kui meri. Esimest korda sain seda tunda Tenerifel kui laine mind põlvini vees lihtsalt ümber keeras ja põhja kinni lõi. Hawaiil on ka ütlus et ära kunagi pööra ookeanile selga, kunagi ei tea mis just sellel hetkel sealt tulla võib, kas mõni suur laine või siis suur kala :P
Baldwin Beach.
Krabi on jalast ilma jäänud.
Tegime siis lähimas linnas tiiru. Siin on veider see et inimesed joovad õlut autoroolis, seda ei tohi muidugi teha aga kõik teevad ja see tõttu on teed suht ohtlikud. Nägin ära ühe väga väga kalli restorani (väljast) kus kohvi maksab 14 dollarit. Käsime ka lennujaamas kohvril järel, jõudiski juba järgmine päev, jeee ja tagasi teel hüppas meile 4 Bambit (metskitse) tee peale ette. P
Ema ja Gustav tulid ka Davidi juurde ning hakkasime siis chillima-sööma. Pildil on muideks Davidi aed, pole paha eksole.
Seal ei saa inimesed ilma jääta elada, päevas ostetakse ikka mitu mitu kg, sest kõik peab külm olema, eriti õlu muidugi ja see kast sõidab autos kogu aeg kaasas.
Davidi sõber püüdis talle tuunikala. Muidu ta teeb seda ise, aga hetkel olime ju meie seal nii et sai sõbralt. Kala süüakse ainult hästi värskelt, umbes nii et alles hommikul ujus ringi ja õhtul süüakse. David õpetas ka et kui kala ostad peab vaatama et silm oleks selge mitte hägune, nemad seal muidugi ei osta. Nüüd ma saan aru küll miks ta Eestis väga kala ei tahtnud süüa, siin sa ei tea ju kust ta pärit on, kaua külmas olnud jne.
Selle kala nimi on ahi ehk siis tuunikala. Ma olin enne tuunikala vaid konservina saanud, polnud ainugi et ta nii suur on. Seda süüakse siis täiesti toorelt ja võib kohe süüa.
Toiduga oli seal veel nii et ei ahnitseta endale vaid kui saad kas kala või mõne looma siis võtad endale nii palju kui vaja läheb ja ülejäänud jagad sõprade ja pere seas laiali, midagi ei tohi pahaks lasta minna,
Selle koera tõeline kirg oli kookospähkel. Kui talle palli visati siis jooksis ta koos kookosega pallini ja ei osanud siis otsustada kas võtta pall või kookos :D Pärast tõmbas ta pähkli alati ribadeks.
Esimeseks uhkeks roaks oli siis sashimi. Ehk toores tuunikala ja all oli kapsas. Seda kasteti siis nt soja või mingi hästi vürtsika kastme sisse. Kolme nädalaga tuli meelde kui väga ma neid vürtse armastan, seal kasutati ikka iga toidu juures jalapenot või chillit ja ei olnud selline jube maitse nagu mujal olen saanud et lihtsalt kõrvetab aga maitset pole, oli väga super. Eestis unustad vahel kahjuks jah need vürtsid ära, siin tavalise toidu sisse oleks imelik ka neid panna, aga nüüd on küüslaaugu tabasco mul käekotis ka kaasas :D Aga igatahes see sashimi oli nii oivaline et ma ei või kohe. See toores kala ei olnud isegi mitte kala maitsega, lõhna ka polnud, nii et isegi mitte kala sõber oleks proovinud ja kiitnud.
Teiseks toiduks oli poke. Ehk samuti toores tuunikala sibula ja chilliga. Mmmmmm!!! Kõrvale jõime veel imehäid lilikoi (passionfruit) kokteile. Õhtu jõudis kiiresti kätte, seal läks juba 17:30 päike looja ja siis oli täitsa kottpime igal pool, tänava valgustust seal eriti pole.
Järgmisel päeval olin taas vara üleval. Akna taga koputas hiigelsuur mesilane, otsustasin teda mitte sisse lasta. Kuna seal palju sääski siis akende ees õnneks võrgud, jube mõnus ikka nii magada kui tuuleiil toas puhub, nagu õues oleks... kui söödud hüppasime autosse ja läksime taas sõitma. Käisime ära gettos kus elavad immigrandid, prostituudid ja narkarid. Muide ka sinna müüakse internetis hotelle, umbes et tule Maui paradiisis ja siis satud kohta kus ei julge õuegi minna :D Nägin ühte Davidi sõpra kes oli 50 aga käitus nagu 15 ja nägi välja nagu 30, nii meeletu energia ja elurõõm oli tal, nii lahe! Sain selgeks et seal vist rahvuslinnuks kana kuna kõik kohad on metsikuid kanu ja kukkesid täis :D
Läksime Iao Valley orgu. Iao org on püha org, kus kunagi veriseid lahinguid peetud. Endistel aegadel on saarte vahel olnud ägedaid sõdu selle nimel, kes saab kõigi siinsete saarte ainuvalitsejateks.
Needle, ongi selline kalju. Iao org on mõnes mõttes Maui pühapaik. Seal on ka Maui sümbol - Iao Needle. Iao orus sadavat iga päev mõni tund. Selle uhke kaljupüramiidi, mis on 750 meetri kõrgune monoliit, tipus on olnud nüüd juba legendidesse jõudnud hiidkotka pesa. Too kotkas olevat valvanud kogu orgu ja Lääne-Mauid.
Seal kasvasid need lilled mis meil lillepoes müügil täiesti vabas looduses.
Kuna mägedes sajab väga tihti siis on seal mudalaviinid väga kerged tekkima.
Paremal väikse basseini sees olevad taimed on meie kartuli sarnase viljaga.
Banaan õitseb.
Ma olin USA-sse sõites veendunud et loomaliha mulle ei maitse, Eestis USA restoranides olen seda ka söönud ja ikka jube oli. Seal sain aga uskumatu loomaliha elamuse. Nemad söövad ainult kohalike "happy cows" liha. Ehk siis loomade liha kes kasvavad rohelisel aasal ja naudivad head elu. Ja nende liha ON hoopis teise maitsega! Ülimalt pehme ja imehea, ma olin täitsa vaimustuses. Kõik kohalikud teavad millal see liha poodi tuleb ja siis kohe joostakse, see on nii värske et pole kordagi isegi sügavkülmas käinud.
Kuna ma olin ju burgsimaal, siis tuli üks cheesburger ka ära maitsta. Ja see oligi minu ainukene burgs seal, sest ma tahan alati kohalikku toitu süüa mitte friikaid või mingit muud jama kugistada, peab ikka kohaliku köögiga tutvuma mitte sama asja tellima mis Eestis. Aga see toidukoht oli lahe, pidi ukse taga ootama ja siis ennast vihikusse sisse kirjutama :D Koha nimi oli Sam Satos ja kuulus jaapanlaste perele kus käivad ainult kohalikud söömas. Tõesti hea burgs oli, nuudlid olid ka head. Söögid on aga nii suured et pool jääb järgi.
Kartsin et Hawaiil meeletud hinnad, ma ütleks et väljas süüa on odavam kui meil ja söögid palju paremad ja suuremad ka.
Siis oli aeg randa lebotama suunduda. Leidsin tee pealt tädi 5-e kutsikaga, tahtis kohe mulle nad anda, oleks ju võtnud küll :D
Baldwin Beach.
Lihtsalt vedelevad rannas.
Vesi oli nii mõnnalt soe. Sai pikalt vedeleda. Õhtul käisime sadamas vaatamas kuidas üks Davidi sõber oma miljonilise uhiuue kalapaadiga sadamasse tuleb. Läks õnnetult kuna jäi mingi propelleriga teise laeva nööridesse kinni, siis pusiti seal pikalt et lahti saada.
Minu keko. Käis kogu aeg toas ka. Öösiti oli tegelikult päris hirmus kui nad omavahel kaklesid ja päris kõva kisa tegid. Üks õhtu kui dressikat võtma hakkasin siis ta oli sinna sisse pugenud ja hüppas hops välja, röögatasin "kergelt".
Gustavi maja ees on selline silt.
Ei olnud kastanid.
Kolmandal päeval läksime Kiheisse. Hommikul sõime avokaadot mis oli nagu või, ma olin enne sellist saanud nagu õun, kõva ja hapu. Avokaado oli ka oma aiast :P Kiheis nägin kus Steven Spielbergi maja on, kus Oprah maja juurde tee läheb ja sõitsime laavaväljade vahel ringi. Laavakivide kohta räägitakse sellist lugu et kui sa selle koju viid siis viid endaga kaasa tükikese tulejumalanna Pele-st ning see toob halba õnne. Oli isegi saade olnud kus räägiti inimestest kes kivi võtsid ja hakkas halvasti minema ning siis saatsid või tõid selle tagasi saarele ja kõik sai korda.
Plaan oli siis snorgeldama minna. Kui varustust käisime rentimas siis ulatas onu mulle roosad prillid ja ütles et võta need, see on hai lemmik värv :D Ja muidu ju tuleb sülitada enne prillidesse eksole (et uduseks ei läheks), aga seal anti väike tops ja onu ütles et just sinu jaoks valmistasin öö otsa sülge :D Koomik. Igatahes teadis David mingit kohta kus on kalapüük keelatud ning seetõttu on seal korallide vahel meeletult palju erinevaid kalu, nad justkui teaks et nad seal pole ohus. See oli ikka müstika milline vaatepilt avanes. Nagu akvaariumisse vaataks. Eriti lahe oli et David vaatas enne seda kaladega kaarti ja ütles et kõike muud peale selle kala näed (nime ei mäleta) ja siis just kohe neid nägimegi :D Eriti lahe oli kui sulle meetrine kilpkonn vastu ujus. Nats oli hai hirm ka kuna olime kaugel ja sügaval aga mul oli liiga põnev et karta.
Pärast korjasime veel natukene teokarpe ja nautisime niisama randa.
Väga lahedad auto numbrimärgid olid seal.
Ülemine korrus oli minu tuba :)
Aialilled.
Järgmisel hommikul oli selline tunne nagu keegi jookseks katusel edasi tagasi, tuli välja et mingi lind kes jooksis katusel edasi tagasi ja siis jooksis maas edasi tagasi, hullll :D Linnast läbi sõites kuulsin tsunaami sireeni, seda lastakse iga kuu esimesel kuupäeval kell 12, see päev oligi 1. detsember. Üks kord oli aga nii juhtunud et tsunaami tuligi 1. aprillil ja keegi ei põgenenud kuna arvati et taas see proovi häire, õnneks oli tsunaami väike ja midagi hullu ei juhtunud. Varsti peaks ka Jaapani tsunaami praht Hawaii randadesse jõudma. See päev läksime Lahainasse. Sinna viis tee mööda rannikut kus oli palju piknikokohti ja vaala vaatlus kohti. Seal oli ka üks kuulsaim hai rünnak juhtunud. Vesi oli sogane ja üks kohalik naine läks kaugele ujuma, hai ei näinud ilmselt teda hästi ja ründas, see oli 7 meetrine tiigerhai kes siis viskas teda üles nagu nukku ja sõi ära, keegi midagi teha ei saanud. Üks surfar oli ka juba mitu korda pureda saanud, hakati siis uurima et mis ta teistmoodi teeb et nii tihti juhtub, tuli välja et ta pissib oma kalipsosse ja siis seda sealt eritub ja see pidi haid rohkem meelitama kui veri. Nii et ärge pissige vette eksole! Mulle hai lood üldse ei meeldi, Eestiski kardan neid.
See linn oli selline turistikas. Palju hotelle jne.
Rahvas kõik snorgeldab, hea et meie kohas kedagi polnud, nii ikka suht paha snorgeldada, põrkad kokku.
David tegi hüppe, ma otsustasin et ma ei taha oma riietest ilma jääda ja ei teinud.
Oliviaga.
Whalers Village.
Whalers muuseum. Seal näidati siis kuidas vanasti vaalapüük käis, et milliseid relvi kasutati, kuidas elati, mida söödi, milliseid ehteid tehti jne.
Käisime imeilusa ookeani vaatega kohas söömas.
Mina kokteili tellida ei saanud kuna polnud dokumente kaasas, siin küsitakse isegi siis kui sa 50 oled, karm alkoholiseadus on, palju kontrolle ja restoran võib oma alko müümise loast kergesti ilma jääda.
Tellisin siis ilma alkota mango margariita, no niiiii hea!!!
Õhtul jõime taas lilikoi kokse. Kui te imestate miks me pole juba väljas käinud siis USAs pannakse kõik baarid nii 1 ajal kinni, ma ei saaks nii kiirelt vedama ju ja pärast enam pidama ka. Klubisid seal üldse polnud ja need suuremad baarid olid nagunii saare teises otsas ka nii et kui kell 1 on head aega siis oleks kuidagi imelik, me siin lähme alles siis välja ju. David ütles ka et Tallinna ööelu on umbes 1000000 korda parem. Aga ega ma ei põdenud et me diskotada ei saanud, seda saan kodus ju kogu aeg teha ja mu diskokaaslasi mul ju ka kaasas polnud, kuidas ilma nendeda oskakski? :D
Maailma kõige suurem viina pudel. Õhtul käisime veel Olivia vanemate juurest läbi, kõik tahtsid teada kuidas ma nii hästi inglise keelt räägin ja et kas Eestis on ikka tõesti nii külm. Tabasin ennast iga kord ütlemast et Eesti on Soome kõrval, ükski Eestlane ei ütleks ju et Eesti on Venemaa kõrval :D
David on ju kalamees.
Ülinunnu kass Paka. David läks 6 aastat tagasi endale varjupaigast kassi võtma ning siis hüppas talle selga kinni metsik kass kes taheti järgmine päev magama panna, see kass tuligi temaga koju, sai nimeks Paka ja sööb nüüd iga päev imehead värsket kala ja magab voodis :) Ootab siin oma järgmist jooki ja valvab Gustavi kanade mune.
David näitas ajakirja kus nad sees on. Keskel siis Gustav, paremal Adam ja vasakul David.
Gustav oli/on ikka täielik hipi :)
Õhtul grillisime metskitse või hirve. Seal samamoodi löödi ufo üles ja oligi grill valmis.
Olivia tegi vahepeal veel Thanksgivingu kalkuni jääkidest kalkunisuppi, hea oli. Supp läks pärast zipp kotti ja külmutuskappi, seal väga armastati neid zipp kilekotte :D Thankskivingu kalkun kasutatakse lõpuni ära. Alguses siis ahju ja süüakse, pärast tehti nt kalkuni võikut (sain ka, väga hea oli) ja siis suppi jne.
Nämmmaaa, hirv oli naabrimehe lastud ja salat oma aia saadustest. Köögis istudes avastasime järsku et megasuur tigu oli keset tuba, huvitav mitu päeva ta oli sinna tulnud? Kui oma voodis juba olin siis läks voodi eest pikk sajajalgne mööda, ma ei osanud midagi talle öelda. Hiljem sain teada et nad hammustavad päris kõvasti, hea et siis ei teadnud.
Käisime vaatamas kuidas suurte lainetega surfatakse. Minu pea juures olevad täpid on inimesed.
Päris vägev ikka.
Läksime emaga 4-jaks päevaks Kiheisse. Käisime veel ühe Gustavi sõbra juurest läbi kelle lahe koer sõitis kogu aeg rulaga edasi tagasi.
Mulle väga meeldis et inimesed elasid seal lihtsat elu, kõik vajalik oli olemas aga ei olnud vaja mingit eri luksust. Meil muidugi on mõnda asja rohkem vaja, sest külm ju aga nt pesumasina kõrval kuivatit meil ka pole. Neil see peab olema kuna muidu ei kuiva pesu ära, kliima on liiga niiske. Rätikutega on seal ka naljakas teema, et kogu aeg pakuti et kas tahad uut, no ikka iga päev ja siis üritati neid pesta ja kuivatada igal võimalikul ajal. Hmmm, kodus pesen rätikuid umbes kord nädalas ja seda 90C juures nii et ei saa küll aru et nad ühe päevaga juba väga mustad on. Aga noh ega mul puhaste ja soojade rätikute vastu polnud ju midagi.
Gustav on ju ikkagi eestlane.
Metsik kana beebikanadega.
Kiheis peatusime Antsu ja Malle juures. Ants on tõlkija ja kirjanik (loen just ta raamatut kuidas ta sõja ajal vang ja põgenik oli), elab seal juba ammu koos Eesti naisega. Ants saab pea juba 90 aga on ülilahe mees. Tegi süüa ja rääkis kogu aeg selliseid anektoote et mul olid naerukrambid. Elus ei ütleks et ta nii vana. Kokteile meeldis ka väga teha ja meile neid väga juua.
Lipp heisati ka kohe.
Läksime väiksele ringsõidule.
Laavaväljad. Nende vahel oli eriti soe jalutada kuna päike peegeldas tumeda pealt vast.
Mauil on lahe et ükski rand pole kinnine, võid igale poole minna, ükski hotell ei saa öelda et ainult nende külastajad võivad käia. Käisime õhtul loojangu ajal ujumas.
Kui tagasi tulime oli Ants imelise laua katnud. Üldse olid paljud majad ja aiad nii ilusti tuledes, eks seal peab rohkem pingutama et jõulutunnet saada. Meil on lumi ja küünal, neil on palmide otsas tuled jne.
Järgmisel hommikul oli varavalges start turule kus möllasime 3 tundi. Seal oli müügil igasuguseid kohalikke suveniire, sööke ja jooke. Üks kaupleja küsis et mis Hispaania aktsenti meil Eestis räägitakse, mõni aga teadis Eestit ja mõnel oli isegi Eesti pruut :D Üks onu oli eriti lahe, maalis käsitsi külmkapi magneteid, need olid nii ilusad et tahtsin kõik osta. Ma ju igalt reisilt toon magneti, seekord tõin 8, sest tahtsin pea iga külastatud koha kohta tuua ja no nad olid tõesti kõik nii ilusad. Edasi läksime ühte hiiglaslikku riietepoodi kus olid firmariided võileivahinnaga. Sinna toodi laojäägid ja eelmise hooaja kollektsioon jne. Seal olid ka kingad ja kotid jne. Ma pole küll mingi firmakate austaja aga ilusat asja odavalt tahan ikka osta, trenni pluuse sain 7 dollari eest nt, meil oleks hind olnud 30 euri. Seal siis läks ka päris mitu tundi ja saak oli hea. Valisime shoppamiseks pilves päeva, et ranna aega ei kaotaks.
Peale shoppingut.
Suuuur küpsis.
Tagasi jõudes ütles Ants et tavaliselt näeb ta külalisi hommikul ja siis söögi ajal aga meid ei näe siis ka :D Hilja õhtul käisime Wallmartis ka ära, tahtsin neid pidžaama inimesi näha, aga oli vist liiga vara.
Õhtuoode rannas.
Suurem osa inimestel meeldis rannas toolide peal istuda, ma ei saa aru miks, liiv on ju pool mõnust.
Õhtul jalutasime Grand Wailea hotelli juures pargis.
Imeilus!
Vabalt võisid hotelli sisse jalutada. See on üks kallimaid hotelle seal. Oprah tõi viimasel hooajal saate publiku ja oma meeskonna siia.
Tegime siis ka väikse šampa ja nautisime õhkkonda. Naljakas oli see et keegi polnud üles löödud, kõik ikka plätu ja rannakleidiga, mõnus.
Kui ära hakkasime minema toodi auto parklast hotelli ette ja tehti uksed ka lahti :) Peen.
Malle ja Antsu silt :D
Maja kus need päevad elasime.
Ohhh kuusepuuuu.
See supp sai mu täielikuks lemmikuks, sõin seda õhtul, hommikul ja lõunal. Oli vist Indoneesia oma, hästi vürtsikas, sees long rice, idud, kookospiim, kala, krevetid, salatilehed ja siis palju vürtse. Alguses sööd pulkadega pealt ära. Võtsin retsepti ka, eks proovin teha. Mõlemal õhtul käisid ka teised eestlased külas. Seal neid ikka elab ja saavad tihti kokku, mõned on eluaeg seal elanud aga ikka räägivad ka eesti keelt, isegi need kes juba seal sündinud.
Tahaks ka sellist graafikut.
Varsti olin siis taas tagasi Haikus, Davidi kodus. Seal oli ka juba kuusk ehitud. Läksin hiilides tuppa, äkki on sajajalgne pruudi ka toonud? Raputasin igaks juhuks teki ja linad läbi, ei olnud...
Sashimi aeg.
Natukene teistsugune sashimi ka. Hästi korraks pandi kala pannile, seest jäi ikka tooreks, peale pandi veel ka maitseained.
Need kõrvakad ostsin turult, alguses veel ei raatsinud kuna olid kallid, aga siis ikka ostsin kuna valmistajaks oli üks indiaani tädi. Paabulinnu sulest ja siis enda leitud teokarbid ja pärlid. Ilusad ikka küll! Õhtul tulin taas kisaga alla kuna mu pea kohal laes oli hiigel kõrvahark, David pidi ta evakueerima. Eestis ma ei karda putukaid, aga võõral maal ei tea ju kuidas nad käituvad jne.
Ema rääkis Gustavile et nägi vaala, Gustav siis küsis et kas maa peal või rannas, et tema näeb ikka rannas ja üritab neid vette tagasi lükata aga nad kukuvad kisama :D
Järgmine hommik läksime taas snorgeldama. Seekord tegime seda mitu tundi ja ujusime kaugel asuvale kivisele rannale. David teadis kuidas korallide vahelt sinna sisse saab ujuda ja läksime veest välja. Mõtlesime et korjame mõned teokarbid. See oli uskumatu milliseid me sealt leidsime, David ei uskunud ka oma silmi, tavaliselt terveid ei leia nii palju, seal olid ainult terved ja ühe tunniga saime sama saagi mis nad on muidu aastatega saanud :D Aga ega me väga ei ahnitsenud ka, kõike ei võtnud, oleks olnud raskusi tagasi ujumisega ju. Taas nägin imelisi kalu ja kilpkonni.
Kodus ootas värskendav kookos.
Pesin puhtaks ja ladusin ritta, on alles saak eksole. Avastasime et ühe sees oli loom ka veel elamas, selle viisime kiirelt vette tagasi, see pidi head õnne tooma.
Minu nunnud.
Eriti meeldib see valge lillega karp. Nüüd nad on kodus klaaspurgis ja saan seda imeilusat kohta meenutada.
Gustavi aias olid mandariinid, pomelod, avokaadod, papaiad, banaanid ja kanad :D
I just came ta say hellooooo.
Öösel oli kõva kekode kaklemine :P Päev sai veedetud imeilusal Baldwin Beachil. See on lahe hipide rand kus nad käivad magamas, pidutsemas, hängimas, musitseerimas ja kohe tunned ka kanepi lõhna :D Enne seda randa on hipi linn Paia mille sildil on kirjas: Welcome to Paia, please dont feed the hippies :D
Kui see pole paradiis siis ma ei tea mis on.
Hipid. Sain ka kõvaks Bob Marley austajaks, see meil kogu aeg õhtuti mängis.
Uus lemmik puuvili lilikoi ehk passionfruit. Gustavi aiast.
Kogu aeg oli vees ikka hai hirm, vahepeal kartsid ka oma jalga :D Eriti kui ma sain teada et just paar päeva tagasi oli ühes rannas kus ka olime 7 meetrine tiigerhai ringi liikunud. Prrrr...
Üks Davidi sõber uuris mu käest 3 korda järjest et kas tõesti meil palme ja kookoseid pole. No ei ole noh, aga väga hea veini tõi vähemalt :D
Jalgadest ilma jäänud vähk, elust oli ka ilma jäänud.
Järsku hakkas vihma sadama, kuigi taevas oli selge :D Tuli 2 vikerkaart, Hawaii pidigi olema vikerkaare osariik. Seal on isegi kuul kaar vahel ehk moonbow.
Ma vist ei tule veel koju.
Minu rõdu, õlu oli küll vee eest.
Mahi-mahi aeg.
Taas imehea värske kala.
Davidi aed.
Paka seda kala ei tahtnud, ta ikka peenemate paladega harjunud :P Klaabu oleks küll 1:0 teinud.
Papaia puu. Õhtuti oli meil lahe traditsioon et kui shotte tegime siis ütlesime erinevate maade tooste, palju uusi õppisime ära, aga Ungari oma keegi ikka ei osanud järgi öelda :D
8. detsembril võtsime ette retke ümber saare, sihtkohaks oli Hana ja siis teist teed tagasi. Hanasse on tee ikka väga käänuline, paljudel hakkab ka paha. Sõit on mägedes ja sõidetakse väga aeglaselt kuna kurv on iga paari meetri tagant. Tee peal nägime delfiine, kahjuks nad küll ei hüpanud.
Ulmelised lained.
Seda leiba peab alati ostma kui Hanasse minnakse, oli soe ja no megahea.
Tee peal oli päris džungel, bambusemetsad, hiigel eukalüpti puud jne. Mingi aeg olid turistid sellises kohas pilte teinud ja liiga ligidal ookeanile ukerdanud nii et laine viis nad kaasa, õnneks päästeti aga võiks ikka jubedalt lõppeda, seal on ju kivine ja lained on nii võimsad et ise sa välja ei saa.
Selles piirkonnas oli palju jugasid.
Nunnu loom kes toodi siia saarele selleks et ta rotte sööks, ei arvestatud aga sellega et see loom liigub päeval ja rotid öösel. Aga talle meeldis turistidele poseerida.
Ilus musta vulkaanilise liivaga rand.
Käisime Waianapanapa koobastes jalutamas.
Oleks tahtnud sinna kohe sisse sulpsata, aga kuna päev oli tuuline siis oleks suht külm seal jääkülmas allikas sulistada.
Autogrammi põõsas.
Seda vett purskavat auku kutsuti "splash hole". Kui suur laine tuli siis lõi koopasse sisse ja august siis tagasi maa peale ja kohe tuli ka vikerkaar. Keegi oli kuskil mujal sinna sisse kukkunud, enam välja pole võimalik saada.
Hull tuul oli. See aeg on ohtlik Big Islandi ja Maui vahelises "tunnelis" sõita, ükskõik millega kuna mõlema saarte mägede vahelised tuuled on meeletud, jääd lihtsalt kadunuks.
Kaugelt paistab "linnu kaka saar".
Pikniku peatus.
Ise korjasin.
Imehea bananabread!
Davidi sõber püüdis talle tuunikala. Muidu ta teeb seda ise, aga hetkel olime ju meie seal nii et sai sõbralt. Kala süüakse ainult hästi värskelt, umbes nii et alles hommikul ujus ringi ja õhtul süüakse. David õpetas ka et kui kala ostad peab vaatama et silm oleks selge mitte hägune, nemad seal muidugi ei osta. Nüüd ma saan aru küll miks ta Eestis väga kala ei tahtnud süüa, siin sa ei tea ju kust ta pärit on, kaua külmas olnud jne.
Selle kala nimi on ahi ehk siis tuunikala. Ma olin enne tuunikala vaid konservina saanud, polnud ainugi et ta nii suur on. Seda süüakse siis täiesti toorelt ja võib kohe süüa.
Toiduga oli seal veel nii et ei ahnitseta endale vaid kui saad kas kala või mõne looma siis võtad endale nii palju kui vaja läheb ja ülejäänud jagad sõprade ja pere seas laiali, midagi ei tohi pahaks lasta minna,
Selle koera tõeline kirg oli kookospähkel. Kui talle palli visati siis jooksis ta koos kookosega pallini ja ei osanud siis otsustada kas võtta pall või kookos :D Pärast tõmbas ta pähkli alati ribadeks.
Esimeseks uhkeks roaks oli siis sashimi. Ehk toores tuunikala ja all oli kapsas. Seda kasteti siis nt soja või mingi hästi vürtsika kastme sisse. Kolme nädalaga tuli meelde kui väga ma neid vürtse armastan, seal kasutati ikka iga toidu juures jalapenot või chillit ja ei olnud selline jube maitse nagu mujal olen saanud et lihtsalt kõrvetab aga maitset pole, oli väga super. Eestis unustad vahel kahjuks jah need vürtsid ära, siin tavalise toidu sisse oleks imelik ka neid panna, aga nüüd on küüslaaugu tabasco mul käekotis ka kaasas :D Aga igatahes see sashimi oli nii oivaline et ma ei või kohe. See toores kala ei olnud isegi mitte kala maitsega, lõhna ka polnud, nii et isegi mitte kala sõber oleks proovinud ja kiitnud.
Teiseks toiduks oli poke. Ehk samuti toores tuunikala sibula ja chilliga. Mmmmmm!!! Kõrvale jõime veel imehäid lilikoi (passionfruit) kokteile. Õhtu jõudis kiiresti kätte, seal läks juba 17:30 päike looja ja siis oli täitsa kottpime igal pool, tänava valgustust seal eriti pole.
Järgmisel päeval olin taas vara üleval. Akna taga koputas hiigelsuur mesilane, otsustasin teda mitte sisse lasta. Kuna seal palju sääski siis akende ees õnneks võrgud, jube mõnus ikka nii magada kui tuuleiil toas puhub, nagu õues oleks... kui söödud hüppasime autosse ja läksime taas sõitma. Käisime ära gettos kus elavad immigrandid, prostituudid ja narkarid. Muide ka sinna müüakse internetis hotelle, umbes et tule Maui paradiisis ja siis satud kohta kus ei julge õuegi minna :D Nägin ühte Davidi sõpra kes oli 50 aga käitus nagu 15 ja nägi välja nagu 30, nii meeletu energia ja elurõõm oli tal, nii lahe! Sain selgeks et seal vist rahvuslinnuks kana kuna kõik kohad on metsikuid kanu ja kukkesid täis :D
Läksime Iao Valley orgu. Iao org on püha org, kus kunagi veriseid lahinguid peetud. Endistel aegadel on saarte vahel olnud ägedaid sõdu selle nimel, kes saab kõigi siinsete saarte ainuvalitsejateks.
Needle, ongi selline kalju. Iao org on mõnes mõttes Maui pühapaik. Seal on ka Maui sümbol - Iao Needle. Iao orus sadavat iga päev mõni tund. Selle uhke kaljupüramiidi, mis on 750 meetri kõrgune monoliit, tipus on olnud nüüd juba legendidesse jõudnud hiidkotka pesa. Too kotkas olevat valvanud kogu orgu ja Lääne-Mauid.
Seal kasvasid need lilled mis meil lillepoes müügil täiesti vabas looduses.
Kuna mägedes sajab väga tihti siis on seal mudalaviinid väga kerged tekkima.
Paremal väikse basseini sees olevad taimed on meie kartuli sarnase viljaga.
Banaan õitseb.
Ma olin USA-sse sõites veendunud et loomaliha mulle ei maitse, Eestis USA restoranides olen seda ka söönud ja ikka jube oli. Seal sain aga uskumatu loomaliha elamuse. Nemad söövad ainult kohalike "happy cows" liha. Ehk siis loomade liha kes kasvavad rohelisel aasal ja naudivad head elu. Ja nende liha ON hoopis teise maitsega! Ülimalt pehme ja imehea, ma olin täitsa vaimustuses. Kõik kohalikud teavad millal see liha poodi tuleb ja siis kohe joostakse, see on nii värske et pole kordagi isegi sügavkülmas käinud.
Kuna ma olin ju burgsimaal, siis tuli üks cheesburger ka ära maitsta. Ja see oligi minu ainukene burgs seal, sest ma tahan alati kohalikku toitu süüa mitte friikaid või mingit muud jama kugistada, peab ikka kohaliku köögiga tutvuma mitte sama asja tellima mis Eestis. Aga see toidukoht oli lahe, pidi ukse taga ootama ja siis ennast vihikusse sisse kirjutama :D Koha nimi oli Sam Satos ja kuulus jaapanlaste perele kus käivad ainult kohalikud söömas. Tõesti hea burgs oli, nuudlid olid ka head. Söögid on aga nii suured et pool jääb järgi.
Kartsin et Hawaiil meeletud hinnad, ma ütleks et väljas süüa on odavam kui meil ja söögid palju paremad ja suuremad ka.
Siis oli aeg randa lebotama suunduda. Leidsin tee pealt tädi 5-e kutsikaga, tahtis kohe mulle nad anda, oleks ju võtnud küll :D
Baldwin Beach.
Lihtsalt vedelevad rannas.
Vesi oli nii mõnnalt soe. Sai pikalt vedeleda. Õhtul käisime sadamas vaatamas kuidas üks Davidi sõber oma miljonilise uhiuue kalapaadiga sadamasse tuleb. Läks õnnetult kuna jäi mingi propelleriga teise laeva nööridesse kinni, siis pusiti seal pikalt et lahti saada.
Minu keko. Käis kogu aeg toas ka. Öösiti oli tegelikult päris hirmus kui nad omavahel kaklesid ja päris kõva kisa tegid. Üks õhtu kui dressikat võtma hakkasin siis ta oli sinna sisse pugenud ja hüppas hops välja, röögatasin "kergelt".
Gustavi maja ees on selline silt.
Ei olnud kastanid.
Kolmandal päeval läksime Kiheisse. Hommikul sõime avokaadot mis oli nagu või, ma olin enne sellist saanud nagu õun, kõva ja hapu. Avokaado oli ka oma aiast :P Kiheis nägin kus Steven Spielbergi maja on, kus Oprah maja juurde tee läheb ja sõitsime laavaväljade vahel ringi. Laavakivide kohta räägitakse sellist lugu et kui sa selle koju viid siis viid endaga kaasa tükikese tulejumalanna Pele-st ning see toob halba õnne. Oli isegi saade olnud kus räägiti inimestest kes kivi võtsid ja hakkas halvasti minema ning siis saatsid või tõid selle tagasi saarele ja kõik sai korda.
Plaan oli siis snorgeldama minna. Kui varustust käisime rentimas siis ulatas onu mulle roosad prillid ja ütles et võta need, see on hai lemmik värv :D Ja muidu ju tuleb sülitada enne prillidesse eksole (et uduseks ei läheks), aga seal anti väike tops ja onu ütles et just sinu jaoks valmistasin öö otsa sülge :D Koomik. Igatahes teadis David mingit kohta kus on kalapüük keelatud ning seetõttu on seal korallide vahel meeletult palju erinevaid kalu, nad justkui teaks et nad seal pole ohus. See oli ikka müstika milline vaatepilt avanes. Nagu akvaariumisse vaataks. Eriti lahe oli et David vaatas enne seda kaladega kaarti ja ütles et kõike muud peale selle kala näed (nime ei mäleta) ja siis just kohe neid nägimegi :D Eriti lahe oli kui sulle meetrine kilpkonn vastu ujus. Nats oli hai hirm ka kuna olime kaugel ja sügaval aga mul oli liiga põnev et karta.
Pärast korjasime veel natukene teokarpe ja nautisime niisama randa.
Väga lahedad auto numbrimärgid olid seal.
Ülemine korrus oli minu tuba :)
Aialilled.
Järgmisel hommikul oli selline tunne nagu keegi jookseks katusel edasi tagasi, tuli välja et mingi lind kes jooksis katusel edasi tagasi ja siis jooksis maas edasi tagasi, hullll :D Linnast läbi sõites kuulsin tsunaami sireeni, seda lastakse iga kuu esimesel kuupäeval kell 12, see päev oligi 1. detsember. Üks kord oli aga nii juhtunud et tsunaami tuligi 1. aprillil ja keegi ei põgenenud kuna arvati et taas see proovi häire, õnneks oli tsunaami väike ja midagi hullu ei juhtunud. Varsti peaks ka Jaapani tsunaami praht Hawaii randadesse jõudma. See päev läksime Lahainasse. Sinna viis tee mööda rannikut kus oli palju piknikokohti ja vaala vaatlus kohti. Seal oli ka üks kuulsaim hai rünnak juhtunud. Vesi oli sogane ja üks kohalik naine läks kaugele ujuma, hai ei näinud ilmselt teda hästi ja ründas, see oli 7 meetrine tiigerhai kes siis viskas teda üles nagu nukku ja sõi ära, keegi midagi teha ei saanud. Üks surfar oli ka juba mitu korda pureda saanud, hakati siis uurima et mis ta teistmoodi teeb et nii tihti juhtub, tuli välja et ta pissib oma kalipsosse ja siis seda sealt eritub ja see pidi haid rohkem meelitama kui veri. Nii et ärge pissige vette eksole! Mulle hai lood üldse ei meeldi, Eestiski kardan neid.
See linn oli selline turistikas. Palju hotelle jne.
Rahvas kõik snorgeldab, hea et meie kohas kedagi polnud, nii ikka suht paha snorgeldada, põrkad kokku.
David tegi hüppe, ma otsustasin et ma ei taha oma riietest ilma jääda ja ei teinud.
Oliviaga.
Whalers Village.
Whalers muuseum. Seal näidati siis kuidas vanasti vaalapüük käis, et milliseid relvi kasutati, kuidas elati, mida söödi, milliseid ehteid tehti jne.
Käisime imeilusa ookeani vaatega kohas söömas.
Mina kokteili tellida ei saanud kuna polnud dokumente kaasas, siin küsitakse isegi siis kui sa 50 oled, karm alkoholiseadus on, palju kontrolle ja restoran võib oma alko müümise loast kergesti ilma jääda.
Tellisin siis ilma alkota mango margariita, no niiiii hea!!!
Õhtul jõime taas lilikoi kokse. Kui te imestate miks me pole juba väljas käinud siis USAs pannakse kõik baarid nii 1 ajal kinni, ma ei saaks nii kiirelt vedama ju ja pärast enam pidama ka. Klubisid seal üldse polnud ja need suuremad baarid olid nagunii saare teises otsas ka nii et kui kell 1 on head aega siis oleks kuidagi imelik, me siin lähme alles siis välja ju. David ütles ka et Tallinna ööelu on umbes 1000000 korda parem. Aga ega ma ei põdenud et me diskotada ei saanud, seda saan kodus ju kogu aeg teha ja mu diskokaaslasi mul ju ka kaasas polnud, kuidas ilma nendeda oskakski? :D
Maailma kõige suurem viina pudel. Õhtul käisime veel Olivia vanemate juurest läbi, kõik tahtsid teada kuidas ma nii hästi inglise keelt räägin ja et kas Eestis on ikka tõesti nii külm. Tabasin ennast iga kord ütlemast et Eesti on Soome kõrval, ükski Eestlane ei ütleks ju et Eesti on Venemaa kõrval :D
David on ju kalamees.
Ülinunnu kass Paka. David läks 6 aastat tagasi endale varjupaigast kassi võtma ning siis hüppas talle selga kinni metsik kass kes taheti järgmine päev magama panna, see kass tuligi temaga koju, sai nimeks Paka ja sööb nüüd iga päev imehead värsket kala ja magab voodis :) Ootab siin oma järgmist jooki ja valvab Gustavi kanade mune.
David näitas ajakirja kus nad sees on. Keskel siis Gustav, paremal Adam ja vasakul David.
Gustav oli/on ikka täielik hipi :)
Õhtul grillisime metskitse või hirve. Seal samamoodi löödi ufo üles ja oligi grill valmis.
Olivia tegi vahepeal veel Thanksgivingu kalkuni jääkidest kalkunisuppi, hea oli. Supp läks pärast zipp kotti ja külmutuskappi, seal väga armastati neid zipp kilekotte :D Thankskivingu kalkun kasutatakse lõpuni ära. Alguses siis ahju ja süüakse, pärast tehti nt kalkuni võikut (sain ka, väga hea oli) ja siis suppi jne.
Nämmmaaa, hirv oli naabrimehe lastud ja salat oma aia saadustest. Köögis istudes avastasime järsku et megasuur tigu oli keset tuba, huvitav mitu päeva ta oli sinna tulnud? Kui oma voodis juba olin siis läks voodi eest pikk sajajalgne mööda, ma ei osanud midagi talle öelda. Hiljem sain teada et nad hammustavad päris kõvasti, hea et siis ei teadnud.
Käisime vaatamas kuidas suurte lainetega surfatakse. Minu pea juures olevad täpid on inimesed.
Päris vägev ikka.
Läksime emaga 4-jaks päevaks Kiheisse. Käisime veel ühe Gustavi sõbra juurest läbi kelle lahe koer sõitis kogu aeg rulaga edasi tagasi.
Mulle väga meeldis et inimesed elasid seal lihtsat elu, kõik vajalik oli olemas aga ei olnud vaja mingit eri luksust. Meil muidugi on mõnda asja rohkem vaja, sest külm ju aga nt pesumasina kõrval kuivatit meil ka pole. Neil see peab olema kuna muidu ei kuiva pesu ära, kliima on liiga niiske. Rätikutega on seal ka naljakas teema, et kogu aeg pakuti et kas tahad uut, no ikka iga päev ja siis üritati neid pesta ja kuivatada igal võimalikul ajal. Hmmm, kodus pesen rätikuid umbes kord nädalas ja seda 90C juures nii et ei saa küll aru et nad ühe päevaga juba väga mustad on. Aga noh ega mul puhaste ja soojade rätikute vastu polnud ju midagi.
Gustav on ju ikkagi eestlane.
Metsik kana beebikanadega.
Kiheis peatusime Antsu ja Malle juures. Ants on tõlkija ja kirjanik (loen just ta raamatut kuidas ta sõja ajal vang ja põgenik oli), elab seal juba ammu koos Eesti naisega. Ants saab pea juba 90 aga on ülilahe mees. Tegi süüa ja rääkis kogu aeg selliseid anektoote et mul olid naerukrambid. Elus ei ütleks et ta nii vana. Kokteile meeldis ka väga teha ja meile neid väga juua.
Lipp heisati ka kohe.
Läksime väiksele ringsõidule.
Laavaväljad. Nende vahel oli eriti soe jalutada kuna päike peegeldas tumeda pealt vast.
Mauil on lahe et ükski rand pole kinnine, võid igale poole minna, ükski hotell ei saa öelda et ainult nende külastajad võivad käia. Käisime õhtul loojangu ajal ujumas.
Kui tagasi tulime oli Ants imelise laua katnud. Üldse olid paljud majad ja aiad nii ilusti tuledes, eks seal peab rohkem pingutama et jõulutunnet saada. Meil on lumi ja küünal, neil on palmide otsas tuled jne.
Järgmisel hommikul oli varavalges start turule kus möllasime 3 tundi. Seal oli müügil igasuguseid kohalikke suveniire, sööke ja jooke. Üks kaupleja küsis et mis Hispaania aktsenti meil Eestis räägitakse, mõni aga teadis Eestit ja mõnel oli isegi Eesti pruut :D Üks onu oli eriti lahe, maalis käsitsi külmkapi magneteid, need olid nii ilusad et tahtsin kõik osta. Ma ju igalt reisilt toon magneti, seekord tõin 8, sest tahtsin pea iga külastatud koha kohta tuua ja no nad olid tõesti kõik nii ilusad. Edasi läksime ühte hiiglaslikku riietepoodi kus olid firmariided võileivahinnaga. Sinna toodi laojäägid ja eelmise hooaja kollektsioon jne. Seal olid ka kingad ja kotid jne. Ma pole küll mingi firmakate austaja aga ilusat asja odavalt tahan ikka osta, trenni pluuse sain 7 dollari eest nt, meil oleks hind olnud 30 euri. Seal siis läks ka päris mitu tundi ja saak oli hea. Valisime shoppamiseks pilves päeva, et ranna aega ei kaotaks.
Peale shoppingut.
Suuuur küpsis.
Tagasi jõudes ütles Ants et tavaliselt näeb ta külalisi hommikul ja siis söögi ajal aga meid ei näe siis ka :D Hilja õhtul käisime Wallmartis ka ära, tahtsin neid pidžaama inimesi näha, aga oli vist liiga vara.
Õhtuoode rannas.
Suurem osa inimestel meeldis rannas toolide peal istuda, ma ei saa aru miks, liiv on ju pool mõnust.
Õhtul jalutasime Grand Wailea hotelli juures pargis.
Imeilus!
Vabalt võisid hotelli sisse jalutada. See on üks kallimaid hotelle seal. Oprah tõi viimasel hooajal saate publiku ja oma meeskonna siia.
Tegime siis ka väikse šampa ja nautisime õhkkonda. Naljakas oli see et keegi polnud üles löödud, kõik ikka plätu ja rannakleidiga, mõnus.
Kui ära hakkasime minema toodi auto parklast hotelli ette ja tehti uksed ka lahti :) Peen.
Malle ja Antsu silt :D
Maja kus need päevad elasime.
Ohhh kuusepuuuu.
See supp sai mu täielikuks lemmikuks, sõin seda õhtul, hommikul ja lõunal. Oli vist Indoneesia oma, hästi vürtsikas, sees long rice, idud, kookospiim, kala, krevetid, salatilehed ja siis palju vürtse. Alguses sööd pulkadega pealt ära. Võtsin retsepti ka, eks proovin teha. Mõlemal õhtul käisid ka teised eestlased külas. Seal neid ikka elab ja saavad tihti kokku, mõned on eluaeg seal elanud aga ikka räägivad ka eesti keelt, isegi need kes juba seal sündinud.
Tahaks ka sellist graafikut.
Varsti olin siis taas tagasi Haikus, Davidi kodus. Seal oli ka juba kuusk ehitud. Läksin hiilides tuppa, äkki on sajajalgne pruudi ka toonud? Raputasin igaks juhuks teki ja linad läbi, ei olnud...
Sashimi aeg.
Natukene teistsugune sashimi ka. Hästi korraks pandi kala pannile, seest jäi ikka tooreks, peale pandi veel ka maitseained.
Need kõrvakad ostsin turult, alguses veel ei raatsinud kuna olid kallid, aga siis ikka ostsin kuna valmistajaks oli üks indiaani tädi. Paabulinnu sulest ja siis enda leitud teokarbid ja pärlid. Ilusad ikka küll! Õhtul tulin taas kisaga alla kuna mu pea kohal laes oli hiigel kõrvahark, David pidi ta evakueerima. Eestis ma ei karda putukaid, aga võõral maal ei tea ju kuidas nad käituvad jne.
Ema rääkis Gustavile et nägi vaala, Gustav siis küsis et kas maa peal või rannas, et tema näeb ikka rannas ja üritab neid vette tagasi lükata aga nad kukuvad kisama :D
Järgmine hommik läksime taas snorgeldama. Seekord tegime seda mitu tundi ja ujusime kaugel asuvale kivisele rannale. David teadis kuidas korallide vahelt sinna sisse saab ujuda ja läksime veest välja. Mõtlesime et korjame mõned teokarbid. See oli uskumatu milliseid me sealt leidsime, David ei uskunud ka oma silmi, tavaliselt terveid ei leia nii palju, seal olid ainult terved ja ühe tunniga saime sama saagi mis nad on muidu aastatega saanud :D Aga ega me väga ei ahnitsenud ka, kõike ei võtnud, oleks olnud raskusi tagasi ujumisega ju. Taas nägin imelisi kalu ja kilpkonni.
Kodus ootas värskendav kookos.
Pesin puhtaks ja ladusin ritta, on alles saak eksole. Avastasime et ühe sees oli loom ka veel elamas, selle viisime kiirelt vette tagasi, see pidi head õnne tooma.
Minu nunnud.
Eriti meeldib see valge lillega karp. Nüüd nad on kodus klaaspurgis ja saan seda imeilusat kohta meenutada.
Gustavi aias olid mandariinid, pomelod, avokaadod, papaiad, banaanid ja kanad :D
I just came ta say hellooooo.
Öösel oli kõva kekode kaklemine :P Päev sai veedetud imeilusal Baldwin Beachil. See on lahe hipide rand kus nad käivad magamas, pidutsemas, hängimas, musitseerimas ja kohe tunned ka kanepi lõhna :D Enne seda randa on hipi linn Paia mille sildil on kirjas: Welcome to Paia, please dont feed the hippies :D
Kui see pole paradiis siis ma ei tea mis on.
Hipid. Sain ka kõvaks Bob Marley austajaks, see meil kogu aeg õhtuti mängis.
Uus lemmik puuvili lilikoi ehk passionfruit. Gustavi aiast.
Kogu aeg oli vees ikka hai hirm, vahepeal kartsid ka oma jalga :D Eriti kui ma sain teada et just paar päeva tagasi oli ühes rannas kus ka olime 7 meetrine tiigerhai ringi liikunud. Prrrr...
Üks Davidi sõber uuris mu käest 3 korda järjest et kas tõesti meil palme ja kookoseid pole. No ei ole noh, aga väga hea veini tõi vähemalt :D
Jalgadest ilma jäänud vähk, elust oli ka ilma jäänud.
Järsku hakkas vihma sadama, kuigi taevas oli selge :D Tuli 2 vikerkaart, Hawaii pidigi olema vikerkaare osariik. Seal on isegi kuul kaar vahel ehk moonbow.
Ma vist ei tule veel koju.
Minu rõdu, õlu oli küll vee eest.
Mahi-mahi aeg.
Taas imehea värske kala.
Davidi aed.
Paka seda kala ei tahtnud, ta ikka peenemate paladega harjunud :P Klaabu oleks küll 1:0 teinud.
Papaia puu. Õhtuti oli meil lahe traditsioon et kui shotte tegime siis ütlesime erinevate maade tooste, palju uusi õppisime ära, aga Ungari oma keegi ikka ei osanud järgi öelda :D
8. detsembril võtsime ette retke ümber saare, sihtkohaks oli Hana ja siis teist teed tagasi. Hanasse on tee ikka väga käänuline, paljudel hakkab ka paha. Sõit on mägedes ja sõidetakse väga aeglaselt kuna kurv on iga paari meetri tagant. Tee peal nägime delfiine, kahjuks nad küll ei hüpanud.
Ulmelised lained.
Seda leiba peab alati ostma kui Hanasse minnakse, oli soe ja no megahea.
Tee peal oli päris džungel, bambusemetsad, hiigel eukalüpti puud jne. Mingi aeg olid turistid sellises kohas pilte teinud ja liiga ligidal ookeanile ukerdanud nii et laine viis nad kaasa, õnneks päästeti aga võiks ikka jubedalt lõppeda, seal on ju kivine ja lained on nii võimsad et ise sa välja ei saa.
Selles piirkonnas oli palju jugasid.
Nunnu loom kes toodi siia saarele selleks et ta rotte sööks, ei arvestatud aga sellega et see loom liigub päeval ja rotid öösel. Aga talle meeldis turistidele poseerida.
Ilus musta vulkaanilise liivaga rand.
Käisime Waianapanapa koobastes jalutamas.
Oleks tahtnud sinna kohe sisse sulpsata, aga kuna päev oli tuuline siis oleks suht külm seal jääkülmas allikas sulistada.
Autogrammi põõsas.
Seda vett purskavat auku kutsuti "splash hole". Kui suur laine tuli siis lõi koopasse sisse ja august siis tagasi maa peale ja kohe tuli ka vikerkaar. Keegi oli kuskil mujal sinna sisse kukkunud, enam välja pole võimalik saada.
Hull tuul oli. See aeg on ohtlik Big Islandi ja Maui vahelises "tunnelis" sõita, ükskõik millega kuna mõlema saarte mägede vahelised tuuled on meeletud, jääd lihtsalt kadunuks.
Kaugelt paistab "linnu kaka saar".
Pikniku peatus.
Ise korjasin.
Imehea bananabread!
Kui hakkasime õhtul teist teed tagasi sõitma siis maastik muutus, rohelus asendus kuiva pinnasega. Käänulised teed on öösiti ohtlikud kuna valgustust pole ja teel on palju lehmasid kes on ka mustad nii et kokkupõrge on väga tõenäoline. Kokku kestis meie ümber saare matk 9 tundi. Õhtul käisime ühe Davidi sõbra juures kellel oli aias suur maadlusring :P Ta andis meile karpe (elus), millest me kohe ka imehea söögi tegime. Kui te vaatate piltidelt, et päris palju on pilvi siis, see on sellest et seal ilm muutub sekunditega, saab korraga päikest ja pilvi ja mägedes vihma, aga ikka oli mõnusalt soe. Ülihea kliima on seal, mul ei tekkinud kõripõletikku isegi, selline kerge hingata ja palju õhku, polnud sellist sauna tunnet. 10. detsembril olime taas Lahainas. Teel randa nägin vaala, jeeeee. Purskas vett üles :) Vedelesime päev otsa rannas ja siis linnapeale. Leidsime Forrest Gumpist restorani Bubba Gump ja läksimegi sinna, ma sain ka korraks Forrest Gump olla. Ja järsku oligi käes juba pühapäev. Hull torm oli õues, tuul oli 43 m/s ja kohutav vihm. Läksime siis Kiheisse kus kunagi ei saja, ei sadanudki. Sõime Antsu ja Malle juures pizzat ja jõime mojitosid. Õhtul näidati tv-st üleujutusi. Tegelt lahe et nägin ka ühe troopilise tormi ära. Kahel päeval käisime ka Paias shoppamas ja söömas. Mõnus oli enne Baldwini rannas olla ja siis Paiasse 15 mintsa jalutada. Käisime lahedas hipipoes kus sai orgaanilist toitu ja ülihead sushit. Eelviimasel päeval sõime Gustavi juures Hawaii traditsioonilist toitu. Kõigepealt siis kaheksajala poke. Ja siis oli teelehe sees siga mida küpsetatakse maa all. Oli veel lõhesalat ja riis ja veel mingeid vürtsikaid asju. Nämma. Lõpuks veel kõrvitsapirukas jäätisega. Mulle hakkas väga üks Jaapani jäätis maitsema - googeldage mochi.Ja oligi käes viimane päev. Õnneks läks meie lennuk alles 23:15. Olime terve päev rannas. Olin selleks ajaks juba sentide lugemise ära õppinud, ma ei saa aru kas oli raske numbrid peale kirjutada :D ei saa ikka aru küll mis see dime jne on. Nägin veel maailma kõige suuremat konna ja üritasin asju ära pakkida. 3 nädalat läks kiiresti. Täielik puhkus ikka, ma ei kasutanud isegi meiki, ei kandnud kontsi, üldse kinniseid jalanõusid ega pikki pükse, ei vahetanud ehteid, ei pidanud palsamit pähe panema kuna kliima hea ning ei vahtinud tv-d ega kasutanud arvutit :)
Palju õnne kes läbi luges, ma kirjutasin seda kõigest 3 ööd :D Aga kui jet lagi poleks olnud siis oleks kirjutanud 3 nädalat ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)