Kui te nüüd arvate, et tuleb juttu sellest kuidas ma 3 nädalat joogatasin ja linastes pükstes mööda Ubudit sahistasin, siis eksite rängalt :D Minu Bali oli ikka minu nägu ;)
4.02 oli siis lõpuks see õnnis päev käes kui sai oma kohvriga sadamasse kärutada. Seekord läks meie lend Helsingist ja kuna lennupiletid oleks sinna lisaks üle 100 eur tulnud, siis otsustasime laeva kasuks. Sai oma Club One jõulu sooduspiletid ära kasutada ning Triin sebis meid business lounge, nii et elu oli lill :D Saime kõhu täis ja lonksu Cavatki. Kuna puhkuse meeleolu oli sees, siis tegime juba Helsingi raudteejaamas väikesed õlled :D Ja nii läks kogu teekond. Rongiski karjus üks somm pidevalt "janottaaaaa"... Ikkagi puhkus eksole!
Lennujaama saada oli väga lihtne ja odav! Ma ei tea miks peaks sadamast takso peale 50 eur raiskama kui see seal ummikus passib. Me sõitsime trammiga 10 min ja siis läks raudteejaamast rong otse lennujaama sisse. Väga mugav! Lennujaamas saime muidugi kohe hea katsumuse osaliseks. Nimelt jäi eskalaator seisma ja see oli ikka mega kõrge... nagu metroodes. No ja siis võta oma 20 kg kohver selga ja küta sellega mööda treppe. Napilt läks pilt tasku!!! Aga saime hakkama ja edasi oli chill. Lennujaamas vaatasime kuidas lapsed vorsti baaris toidu kõrvale gini jõid kuna nende vanemad ei teadnud vist, et see on alko :D (all pildil üks pere näha). Saime Helsingi - Istanbuli lennukis mõnusa laia istumisvahega kohad, aga selle eest oli pikk lend Istanbul - Jakarta üle bookitud ja saime veel viimased kohad isegi mitte kõrvuti vaid üks oli rida taga ja mõlematel olid kesmised kohad! Saab veel hullemini minna? 11 tunnine lend kahe võõra vahel? Lennujaamades passimine läks kiirelt, pidime napilt igale lennule jooksma, sest jäime alati kuskile töllama ja jutustama. Istanbulis istusime oma vana hea Burger Kingi laua taga.
Tukish on oma taset ikka kõvasti alla lasknud. Esimese lennu teenindus oli päris jube, kõik olid aeglased ja leemendasid. Muhmutt (ühe töötaja nimi oli see) muudkui jooksis ja tõi veini. Ja ka pika lennu teenindus oli kohutav. Toitu serveeriti üksi, läks väga kaua aega ja pärast pidid veel oma kandikuga seal 1,5h ootama, et keegi selle ära koristaks. Ammu oleks tahtnud juba magama jääda või wc-sse, ei saanud midagi...
Lõpuks olime Jakartas. Helsingis öeldi, et pagas läheb otse Balile, aga jäime siiski korraks ootama ja vaatama ja muidugi tuli meie kohver ka ning pidime uuesti check ini tegema. Üldse valitses seal lennujaamas täielik korralagedus ja kaos. Mingeid silte polnud, miljon inimest ja keegi midagi ei tea. Tegime check ini ära ja öeldi, et värav on paremal. No tee mis tahad, ei olnud sellist värava numbrit kuskil. Lõpuks selgus, et pidime hoopis trepist alla minema ning bussiga teise terminali sõitma, seda keegi ei maininud :D Õnneks aega oli ja pea on meil ka otsas. No ja siis ootasime seal lagedas lennujaamas, õlut ka ei müüdud ja siis läks veel elekter ka ära. Mõtlesime, et eriti tore kui lend nüüd ei väljugi. Õnneks väljus ka elektrita :D
Ühe ajal öösel olime lõpuks kohal! Uskumatu milline kuumus kohe õues näkku lõi :D Transfeer oli ka kohal. Hotelli oli 6 km mida sõitsime 1,5 tundi kuna meie tänaval käis hull reiv. Saime siis ka auto aknast pilgu peale visata. Nagu ikka ööklubide tänav. Töllajad, litsid (nii mehed kui naised), pidulised. Hotelli jõudes anti meile kohe vale tuba. Väike ja rõduta. Daamidele ei sobinud, saime kiirelt uue poole suurema ja terrassiga toa. Sellise nagu bookinud olimegi. Eks kohe üritati "müts pähe tõmmata". Olime valmis juba tõsisesse võitlusesse asuma, aga ei, jumala rahulikult anti teine tuba ja kõik ok. Magama saime alles 6-e ajal hommikul, sest asjad oli vaja lahti pakkida ja elevus oli liiga suur, et magama jääda...
Pildil siis näha meie teekond. Businessis, Starbucksis - kus olime Mrs Leno ja Mrs Three, Helsingi lennujaamas (vaatame kuidas poiss longerot joob), lennukis, Istanbulis, Jakarta pelmeenid).
Plaan oli selline, et magame nii kaua kuni torust tuleb. No ja tuli kuni 15-ni :D Vahepeal üritas koristaja juba mitu korda sisse tungida, aga me ei liigutanud lillegi.
Meie maja ees oli selline imeline bassu kuhu kohe sisse hüppasin.
Teises hoovis oli selline bassein. Mõlemad olid väga mõnusad. Soe vesi ja polnud kloorihaisu.
Esimene õhtu oli meil väga tegus. Otsisime kohe söögikoha, pettusime toidus ja siis mõtlesime, et lähme otsime kuskilt kohalike söögikohast midagi paremat.
No ja siis sattusime kuskile kohalikku "restorani". Seal peale kana midagi ei olnud, nii et mina ei saanud süüa, aga selle eest kutsusime "restorani direktori" oma lauda ja vatrasime temaga 5-ni hommikul :D See kuulas ja imestas. Me ikka oskame :D
Kell 5 hommikul oli kõht ikka tühi kuna esimene toit oli halb, teises kohas ei saanud süüa ja no hommik käes kohe. Lasime siis rolleritega ennast kuskile getosse viia kus kohalikud söövad. Kui tava hind oli seal restodes õhtusöögi eest kuskil 10-12 eur koos joogiga, siis seal maksis portsjon umbes 30 senti :D Etteruttavalt võib öelda, et see tänavatoit on seal ikka päris halb kui sa just kogu aeg kiirnuudleid ja fritüüritud "kassisabasid" süüa ei taha. Aga noh, tühja kõhuga läksid need nuudlid küll ja odav oli ju ka. Seal oli veel üks kutt Euroopast oma Bali naisega, see siis andis meile nõu ja ära läks lausega "good luck girl´s", siis me veel ei teadnud, miks ta meile seda ütles :D
Hommikutundidel hotelli jõudes olime endale varem vale toa andnud onuga suurimad sõbrad, seletasime seal hotelli vastuvõtus ka vähemalt tunni. Vahepeal tulid mingid Saudi Araabia kutid vaba tuba otsima ning neil olid varbavaheplätud + sokid jalas. Arvake ära mis siis lahti läks? Meis ärkas ikka tõeline moepolitsei, said nii et tolmas. Vaba tuba ka polnud :D Ja meie olime pärit Alaskast, seda sai kõigile öeldud.
Öösel olime sujuvalt oma rolleri juhtidega juba kokku leppinud, et tulevad meile homme kell 11 järgi ja viivad meid Bali rahvusrooga babi gulingi sööma (see meie nn ossikrõps, sea kamar) ja siis lähme Uluwatu templisse ja randa. Kauplemine käis nii, et kohe hinnast pool alla ja siis veel natukene, nii et päeva eest maksime mõlemad neile mingi 7 eur. Hommikune reaalsus oli selline, et saime napilt 11 üles, aga seda seakrõbinat nähes pidime minestusse langema. See oli pool sea külge täis kärbseid ja oli lihtsalt jubeeee. Ilmselgelt saab seda seal süüa restos mitte tänavatoiduna :D
Pildil öine geto kohalik resto.
Teel templisse suutsime endale juba särgid selga päevitada. Tegime seal väikse jalutuskäigu.
Ahvid olid nunnud, aga suht hirmuäratavad. Tahtsid kohe päikseprille ära võtta ning lõhkusid ja laamendasid seal ringi :D
Tukub.
Esimene kookos läks ka kohe kõrist alla.
Siis viidi meid edasi Dreamland beachi. Enne suutsin jala mõnusalt rolleri mootori vastu ära põletada! Imelik, et kuigi oli pilves, siis päike oli ikkagi mega tugev ja lained olid ülisuured. Tagasiteel käisime mingis Vietnami restos söömas, jällegi oli lihtsalt jubedus mis toit toodi!
Mingis rannas lebotasime veel ja suutsime oma rolleri juhid juba välja vihastada. Ma ei tea mis nad siis lootsid, et ostame neile süüa või, et oleme kokkulepitud terve päeva asemel tunnike sõidus? Nemad pidid ju siis päev otsa põõsas passima ja meid ootama :D Aga selline see kokkulepe ju oligi. Igatahes enam nad järgmist sõitu meiega kokku ei leppinud kuigi algselt oli jutt, et viivad ka teisel päeval. Aga mis meil nendest, igal sammul seal taksod ja rollerid nagunii.
Õhtul mõtlesime, et lähme kuskile peenemasse kohta sööma. Võtsime krõbedat parti ja ma võtsin eelroaks mingi kreveti/spargli asjanduse. Oli suht ok, aga sain toidust sellise toidumürgituse, et terve öö olin üleval. Kõht valutas ikka väga hullult ning mõlemast otsast lendas igast õudust välja ja arvasin, et surm on ligidal. Ma juba arvasin, et raudselt hoopis pimesoolega jama ja see nüüd lõhkeb ja ma pean siin geto haiglas ära surema kuna nad ei oska opereerida :D Smecta õnneks aitas ja päevaks oli juba korras. Aga see krõbe part meenutas mulle liiga palju kana, nii et sellest mõttest oli mitu päeva süda paha, tänud veelkord Hong Kong, et sa mu jaoks kana ära rikkusid!
Olime lootuse kaotanud üldse seal kunagi enam midagi head süüa, aga tegelikult sellega halva toidu kogemused lõppesid. Hakkasime leidma ülihäid kohti ja no Indoneesia toit on ikka MEGA! Lisaks oskavad nad ka kõiki Euroopa toite imeliselt teha. Nii et paanikaks polnud põhjust, rohkem toidumürgitust ei saanud ka.
Kuta rand oli meie hotellist umbes 10 minuti kaugusel. Seal käisime vaid ühe korra kuna kohale jõudes avanes selline vaatepilt nagu all pildil :D Nimelt on Balil kuni märtsini vihmaperiood ja see toob siis lääne poolsetesse randadesse kogu pasa mis merel on. Kogu rand ning vesi olid paksult prügi täis. Napilt nagu Birmas, ainult surnud koerad olid rannast puudu :D Õnneks oli meist poole tunni tee kaugusel teine imeline rand, nii et ei pidanud seal Kuta omas enam chillima.
Selline kena elektrisüsteem.
Olime paljudelt kuulnud, et Kuta tänavad on öösel väga ohtlikud, et hoidke asjadel silm peal. No me laseme alati ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Oli nagu ikka peo tänav. Iga nurga peal pakuti hašši, kokat, seeni, mida iganes. Bumbumi, massaaži, sekka veel t-särke jne. No ja me siis läksime seal õhtul suure hooga kuni avastasime, et Triinul on koti lukk lahti. Oligi läinud rahakott ja isegi juuksehari :D Ja see juhtus max 10 min peale kodust väljumist. Kusjuures keegi meie juurde ei tulnud, tavaline tänaval töllutamine käis. Igal juhul väga osavad. Nüüd siis olime valvel ja targemad. See õhtu üritati veel 6 korda röövida. Õnneks nad pole vägivaldsed, lihtsalt taskuvargad. Nii kui nägime, et tulevad need transpordi pakkujad, siis teadsime, et ühel läheb käsi kotti ja kui seda märkasime, siis oi kuidas neid tagusime. Nad keeravad lihtsalt selja ja kannatavad kõik su hoobid kuklasse ära. Nii me siis sõimasime ja klohmisime päris mitu tükki läbi :D Üldiselt polegi vaja midagi seal kotis kanda, lihtsalt võtta klubipileti raha kaasa ja kõik. Ühel meie vastastoa jaapanlasel oli välja minnes uhkelt telefon tagataskus, paari min pärast tuli hotelli tagasi - 0 telefoni.
Turvameetmed on seal muidu kõvad. Peenemate hotellide eest otsiti ikka autodelt pomme ja kaubamajas pidi ka turvaväravatest läbi käima. Aga ma ei tundnud seal kordagi ennast ebaturvaliselt.
Selline möll on siis öösel Kuta tänavatel (all pilt). Autod ja rahvas segamini, Legian tänava ummikus võidki tunde passida, midagi ei liigu, rollerid panevad mööda kõnniteid jne. Ja need töllutajad! Lihtsalt istuvad jalad laiali tänavatel, 24h, mine koju jumal küll või tee midagi, ei... nemad lihtsalt passivad seal, isegi ei müü midagi.
Klubidest käisime Sky Gardenis mis oli väga kõva. Pilet maksis mingi 13 eur ja selle eest sai 2 jooki. Klubis olid välis dj-d, valgusshow jne. Musa oli ka väga hea. Ja kas me siis oskasime peale klubi koju minna. Muidugi mitte. Lasime alati ennast kuskile getosse sõidutada, et seal siis edasi hängida. Tihti olime kolmekesi rolleril ja kimasime ringi. Taksojuht üritas ka tõmmata, olime summa kokku leppinud, aga ütles, et meie koduni on veel pikk maa, et makske 50 000 lisaks. Olime nõus, aga siis nägime tuttavat ringteed ja ütlesime, et kamoon kahe meetri eest ei maksa juurde ja tuiskasime välja - see karjus järgi "are you crazyyyy" :D
Ja siis oli vaja kõrvaltänavatel hängida ja kebabi süüa ja koeri kudistada. Isegi prostituut hoiatas meid, et palun olge siin ettevaatlikud. No aga meil oli nende käitumismudel juba selge, mis seal enam karta. Ja ärge nüüd ära ehmuge. See varastamine käib vaid seal teatud kohtades kuhu polegi vaja ronida, aga näe, meil on :D Muidu on seal inimesed väga sõbralikud ja toredad. Tuleb lihtsalt asjadel silma peal hoida nagu ka igal pool mujal maailmas.
Rannas käisime Sanuris. Üliilus väike linnake. Põhiliselt kallid hotellid ja vanem turist. Aga rannas olemiseks sobis meile rahulik ka. Rannatoolid maksid päevas vaid 1,40 eur.
Appi need värsked mahlad! Ma ei tea mitu liitrit neid sisse ajasin! Need maksid ka kuskil 1,50 -2 eur kanti.
Kõikide söögikohtade ja poodide ees olid sellised armuannid, et äri õitseks vms. Mõned panid lausa suitsu ja õlut jne. Tuvid said alati seda riisi süüa :D No ja igal pool olid viirukid. Igas poes, restos, apteegis, tänaval...
Nagu näha, siis esimene nädal oli suht pilvine. Aga päike võttis ikka! Naersime, et me oleme nagu Chuck Norris, et suudame vihmaga päiksepõletuse saada :D
Tänavatoitu müüdi sellistes putkades.
Ülilahedad templid olid seal igal pool. Igasugused kujud ja elukad.
Sanurist Kutasse sõites leidsime endale toreda autojuhi kes meid siis edaspidi vedama hakkas. Balil oli taksosüsteem väga hea. Seal on nn riiklikud "Bluebird" taksod millel taksomeeter ja kõik jutud. Ei pea kauplema ja möllama. Alles viimasel nädalal avastasime, et tegelikult on neid firmasid 3 mis näevad sarnased välja, isegi logo on sama, aga neist 2 siis tegelikult pole Bluebird!
Tegelikult pakkus taksoteenust iga mats kes tänaval vastu tuli :D
Kui avastasime, et meie teisel pool tänavat on imehead restod, siis hakkas gurmeetamine pihta. Me nimelt olime mitu päeva hotellist alati vasakule traavinud, aga selgus, et paremal pool on palju ilusamad restod ja appi kui head toidud!
All on siis Vietnami kevadrullid ja mingi Bali traditsiooniline söök mis sellise aurava asjanduse peal toodi.
Selline nägi välja kohalik pesumaja :D Kellegi kodus oli pesumasin üles löödud. Nii kaaluti pesu. Aga kõik toimis ja sai puhtaks. Odav oli ka.
Üldiselt kerjajaid tänavatel väga polnud. Nad lihtsalt töllavadki tänavatel ja löövad aega surnuks. Mõned lapsed on kes käevõrusid müüvad jne. Üks Inglise naine viis ühe väikse lapse poodi, et ta valiks mida tahab, see tahtis õele/vennale mähkmeid, ei jäätist ega midagi. Ta ilmselt ei teadnudki mis see jäätis on. Nad on rahul oma puuviljadega. Siis oli küll pisar silmas, et ta need mähkmed just valis.
Loomi ikka näeb ka ringi jooksmas, aga pea kõigil nöörid kaelas ja pidid ööseks alati koju minema. Loomade eest hoolitsevad nad hästi, ei näinud kordagi kedagi kes vigastatud või näljas. Isegi tänavatel "hulkuvad" kanad pidavat ööseks koju minema :D
Selle araki kohta lugesime palju hirmulugusid, kuidas segatakse metanooliga jne. See kohalik naps jäi siis meie poolt proovimata.
Meie hotell.
Meie hotell oli alati jaapanlasi täis. Nad nii tahtsid meiega suhelda, aga keegi ei osanud :D Käisid muudkui meie rõdult mööda ja hõikasid hello ja nii mitu korda. Ja nad olid niiiii toredad! Ikka lasid õlut ja hüppasid bassusse pommi ja jõlkusid öö otsa ringi. Oskasid nautida ühesõnaga! Mitte nagu hiinlased kes on lihtsalt no nii soodad, karjuvad, käivad oma lilleliste kübarate ja selfistickidega suure kambaga ringi ja on jalus, midagi nad ei söö ja ei julge teha. Õnneks Balil neid ei kohanud, see tundus olevat jaapanlaste lemmik koht. Me siis võtsime ka neist õppust ja sõime ühel hommikul peale pidu nuudleid. Olid head :D Seal on poed 24h lahti, alati saab midagi osta, isegi õlut 24h.
Tavaliselt kui midagi kallimat poest ostsid, siis müüja ütles, et kas sa ikka tead, et see maksab 38 000 vms (2,70 eur) no me siis seal alati ägasime et tean jaa. No ja ükskord võtsime jäätise ja müüja ütles, et kas sa ikka tead, et see maksab 8,80 DOLLARIT? Meil oli whaaaaaat, ei teaaaa, ei tahaaaa :D Seal olidki kõik import kaubad hingehinnaga.
Jälle Sanuris. Imeilus oli!
Üks seiklushimuline noor daam tõmbas selle "kanuuga" merele ja enam teda tagasi ei tulnudki. Hmm...
Maruti :D
Mõõn. Tormasin kohe teokarpe otsima.
Korallid.
Lõuna.
Kui päike hakkas loojuma, siis tulid kohalikud välja mängima ja ujuma.
Igapäevane asi!
Rahadega oli ikka vähemalt nädal aega nii, et midagi aru ei saanud. See kurss on ikka suht haige. 100 000 kohalikku on nt 7 eur. No ja siis need resto arved jne on täielik müstika. Saad selle 100 000 paika 10-tuhandelised ka ja siis jookseb juhe kokku... Alguses panime lihtsalt rahapataka lauale, et võtke ise õige summa. Poe omad jagasid ka matsu välja, et me ei saa aru ja siis alguses ei andnud peenraha üldse tagasi, jätsid 1000 või 2000 endale. See pole küll mingi summa, aga no ikkagi :D
Üldse oli nii, et mida pruunimaks läksid seda vähem üritati tõmmata ja tülitati igasuguste tänava müüjate poolt. Lõpuks ei rääkinud enam keegi :D
13-15 veebruar oli meil plaanis Ubud. Autojuht võttis hommikul peale ja alustasime oma trippi Tegenungan´i kose külastamisega.
See päev oli esimene kord lauspäike ja neid treppe ronides tahtis minestus peale tulla :D No niiiiiii kuum oli! Hea, et valisime liiklemiseks auto mitte rolleri, sai vähemalt vahepeal konditsioneeri nautida, muidu oleks täiesti grillkanaks kõrbenud.
Eksole :D
Don´t worry be sexy!
Järgmisena läksime Tirta Empul templisse kus on basseinides tervendav püha vesi.
Sarong selga.
Pomelo puu!
Seal pidi järjest pea nenede veejugade alla panema.
No ja ei saa muidugi ka ilma Tegallalang´i riisipõlluta.
Ma kujutasin ette, et teed ülevalt klõpsu ja kõik, aga ei, seal oli lausa matkarada olemas.
Alguses tundus lahe seal jalutada, aga tegelikult oli see päris raske katsumus. Õues oli +40C, tee oli libe ja mudane. Pidi mööda lahtisi kive turnima ja neljakäpukil ronima ja tagasi ka minna ei saanud :D Vaated olid muidugi imelised!!! Ja kusjuures ikka väga vähe inimesi oli selle raja peal.
Vahepeal sattusime ka kellegi aeda. Jooksime kuke eest ja kannatasime seasita haisu.
Väike paus.
Ma ei saa aru kus see riis siis on? :D
Ikka oma paar tundi müttasime seal radade vahel. Küll oli hea meel kui lõpp paistis. Vahepeal üritas mingi mees meilt veel raha pommida, et lisaks piletirahale annetus vms. Ei saanud midagi. Pilet maksis 0,70 eur.
Ja siis sõitsime edasi Ubudisse. See piirkond oli palju rohelisem ja rahulikum kui Kuta piirkond.
Meie Ubudi majakese vannituba. Öösel sinna minnes panime enne tule põlema, siis ootasime natukene ja siis läksime. Sest lahtises vannitoas käib öösel päris vilgas elu :D Mina nägin ainult ühte suurt põrnikat. Öösel seal aias istudes oli lahe kuulata kuidas igas põõsas hakkas elu pihta, kõik sirises, säutsus krõbises ja krabises.
Meie abieluvoodi :D
Ühed venelased olid ka seal hotellis... Tea, kas nime pärast? :D
Ubudis saime tõeliselt head toitu. Lausa nii head, et kuigi olime õhtusöögi 19 ajal lõpetanud, siis tahtsime 22 ajal uue jahile minna :D
Isegi kui padukat sadas, siis saime vihmavarjudega mööda veelompe hüpates hästi hakkama. Jama oli hoopis selles, et kuna vihma sadas, siis polnud kell 22 võimalik enam kuskil süüa! Appiiii! Lõpuks leidsime mingi hostelis asuva raggae baari kus saime pizzat (piinlik) süüa. Ubud oli meie jaoks ilmselgelt liiga rahulik linn. Autode möll oli peatänaval muidugi samamoodi hull, aga õhtul pole lihtsalt midagi teha. Kõik kohad on kinni ja kõik on oma urgudesse pugenud. Seal oligi paras 3 päeva olla, sai kõik ära teha mis tahtsime ning siis edasi liikuda.
Leidsime banaane.
Ja siis jalutasime ahvimetsa. See lahe sell tegi kraani lahti, jõi ja tõmbas minema. Kinni enam ei pannud :D
Issand kui lahedad nad ikka olid! Ja üldse mitte nii agressiivsed kui Uluwatus.
Sealt oksa pealt hüppasid nad bassusse pommi.
Tulid ikka ligidale küll.
Ujumas käinud ahvipoiss.
Tema lihtsalt istus tänaval ja vahtis autosid :D
Lõpuks saime oma "babi guling´i" :D See oli reisi üks parimaid toite!
Tahtsme turule minna, aga jäime hiljaks, juba pakiti kokku. Aga ega sealt nagunii midagi osta pole, lihtsalt kaltsumajand.
Massaaž oli tervel Balil tõeliselt hea ja odav! Tund aega ming 5 eur! Lasin mitu korda jalamassaaži ning seljamassaaži teha. Maniküüri ja pediküüri ka.
Enne Ubudist lahkumist käisime ka "tervendaja" juures ära. Ma siia ei hakka sellest kogemusest rääkima, aga see oli ikka väga võimas. Pill oli lahti ja muud jutud! Uskumatu ikka, et ta teadis kõiki neid asju!
All pildil on meie autojuht.
Täiesti üksi sain minna! Eriti luks. Muidugi üksi snorgeldades on see jama, et muudkui ujud ja ujud, siis pistad pea välja ja mõtled... eeeem... milline see minu paat nüüd oligi kuhu tagasi minna :D Ja no siis meenub see haifoobia ja muud jutud. Aga üldiselt suudan ma ikka oma hirmudest üle olla ja ei jäta elus midagi tegemata. Kui see hai tuleb, siis pidi nii minema.
Sain enda kätte veel pudeli saiapuruga ja kui seda vees puistasid, siis tuli su ümber kalaparv. Igasugused värvilised kalad olid. Üliäge ikka!
Paadijuht laksis endast nii kaua selfisid :D
Uskumatu veealune maailm oli! Need kalad ja korallid jne!
Pärast chillisime veel rannas ja kaevasin laheda teokarbi välja.
15.02 õhtul saime siis tagasi Kutasse ja juba 16.02 kell 6:30 hommikul võttis meid transfeer peale, et Gili kiirpaadile viia. Gili saari on 3, meie valisime Trawangani, sest seal on ka ööelu. Üldiselt meil vedas, et kiirpaat väljus kuna vaid nädal tagasi olid seal 6-e meetrised lained olnud ja siis väljus vaid 5-e tunnine praam! Isegi seal olid autod pooleks läinud, sest ikka mega torm oli. No ja üldse poleks tahtnud 5 tundi seal õõtsuda!
Tee sadamasse oli mingi 1,5 tundi ja ka kiirlaev läks sama kaua. Gili oli ikka omaette elamus. Muldteed, lehmad, kitsed ja muldonnid, hommikul äratavad kuked jne. Samas turistile olid ilusad elamised ja rannabaarid. Kohalikud elasid hoopis oma elutempos. Nad seal ikka kõik väga usklikud moslemid. Üle linna käib samasugune palvuse värk nagu Egiptuses jne. Turistidest nad eriti ei huvitunud.
Üleval meie naabermaja :D ja all meie kodutänav, paistab meie Villa Phy Phy silt.
Transporti seal pole, ongi vaid hobued. Saar on imepisike, 3x2 km.
Rannarestod ja baarid olid väga ilusad.
Peatänav.
Lõpuks saime ööturul oma mereandide isu ka rahuldatud. Muidugi kui Leenu ja Triin ööturule jõudsid oli vaid veel 1 lett avatud :D
Rannabaarid.
Öösel oli kõht mega tühi. 1 putka oli lahti, hot dog oli nii ilus, aga kõik seal sees oli jube :D Jahuvorst ja vastik sai. Jäi söömata.
Jällegi kodutänav.
Gili rand oli imeilus!
Jällegi ööturg. Seekord läksime kohe alguses kohale ja valik oli lai.
Kalmaar, liha, krevetid ja nuudlid.
See kass sai meie juures kõhu väga täis.
Tänav muutus peale vihma tõeliseks mudamülkaks. Hea, et plätud jalas olid, kingi poleks mõtet seal rikkuda.
Naerugaasi sai tõmmata :D
Nõuka aeg meenub?
Seal oli nii ära jagatud, et neljapäeval oli üks koht lahti, reedel teine ja laupäeval kolmas. Et rahavast ikka jaguks ja ei hajuks ära.
Seenel.
Selline tore wc oli. Mingi vannikardin ees mis poole peo pealt oli ribadeks kukutud :D Oeh, Birma peldikud meenusid :D
Rahaboss. Kogu aeg oli patakas käes ja midagi aru ei saanud. Väärtus oli 0 :D
Lugege särgilt ise :D Mingi hetk kui musa kinni pandi palusime kohalikul oma telefonist musa panna. Hakkas mingi pinin pihta ja siis vaatasime, et wtf see on oma Nokiast - ALARM nr 5 pannud!!!! :D :D Appi! Me niiiiiiii naersime.
Kolmandal Gili õhtul oli jõud otsas, käisime siiski turult koju sööke toomas ja lõpuks jõudsime ikka välja ka :D
No ja jällegi oli öösel nälg kallal. Läksime samasse kohta kust seda jubedat hot dogi ostsime. Seekord võtsime mingit "toasti" ja see oli elu parim võiku. Krõbe ja juustune ja mõnuuuus!
Ehitus käib.
Taxo.
Neljanda päeva veetsime rannas.
Ja siis oligi aeg tagasi Balile suunduda.
Selline lahe puutrepp pandi laevalt maha tulemiseks. Üks mees kukkus muidugi sealt alla, päris jube oli.
Kui laevalt maha astusime, siis tuli transfeer ja ütles, et tasuta saate siis koju kui olete nõus bussiga nii 3-4 tundi loksuma, sest 25 inimest on vaja hotellidesse toimetada. Saatsime pikalt ja võtsime taxo, niigi väsimus sees.
Järgmine hommik magasime kaua ja ei hakanudki kuskile sõitma vaid olime oma bassus.
Õhtul käisime mingis Itaalia kohas söömas kus pakuti ukse peal möödujatele pizzat. Üks tädi käis umbes 700 korda mööda seda pizzat võtmas :D Üldiselt tundub, et eurooplased on sinna oma restosid rajanud sest nt see Itaalia koht oli nagu Itaalias. Musa, teenindus, pakuti limonchellot jne. Sõime seal muidgi kohalikku tõitu, aga menüüs oli ka pizzat, pastat jne... Ja ma sain üle kahe nädala head kohvi juua!!! Muidu pakutakse igal pool seda Nescafe lahustuvat õudust. Seal ekstra küsisin, kas neil on kohvimasin... oli!!! Samuti käisime ühes Saksa kohas kus oli isegi hapukapsast ja samamoodi ülihea teenindus. Seal tõmbasme ennast vorstist nii kurguni täis, et järgmine päev ei tahtnud midagi süüa :D Tavalistes restodes oli teenindus ikka nii aeglane ja mitte midagi ei saanud nad aru. Kui vaidlema midagi hakkad, siis jooksis neil ikka juhe nii kokku, et korra võeti lihtsalt summa arvelt maha kuna nad ei osanud seda arvutada ja meie seletusest aru ei saanud :D
Meil oli toas algusest peale konditsioneeriga jama. Väga ei teinud külma ja kolises jubedalt. Ei saanud öösel hästi magada. Olime mitu korda öelnud, et parandagu ära. Ei midagi. Siis ühel õhtul vihastasime ja ütlesime et tehku korda või uus tuba. Siis näidati meile kolme tuba millest ühel ei töötanud see samuti ja kahes oli hallitus seinal, nii et ei sobinud :D Tegelikult ega poleks viitsinud ju kolida ka. Aga järgmine hommik oli konditsioneeri parandaja kohal. Mitte, et see midagi väga muutis. Natukene ikka.
Üldse oli nii, et ei saanud ninagi ukse vahelt välja pista ilma, et keegi seal just ei passiks. Samas oli lihtne, et tee uks lahti ja kohe tuuakse wc paberit, vett, kohvi, rätikud vms. Seal oli nagu aamen kirikus, et iga kord kui koristaja käis, siis unustas midagi tuua. Nt avastasid potil, et paberit pole või siis dušši alt väljudes, et rätikuid pole :D Aga jah, tarvitses vaid uks avada kui kohe tuli - helloooo :D Nad võisid küll aeglased ja saamatud olla, aga mega sõbralikud ja südamlikud, eks neil ongi teistsugune ajataju ja maailm, ei saagi oodata ma ei tea mida.
Sanuris.
Viimased 4 päeva käisimegi rannas. Mõnulesime, ujusime, sõime, jõime.
Lõuna.
Sattusime ühte lahedasse kala restosse kus olid head hinnad ja ülivärske toit. Põhimõtteliselt öeldigi meile, et kell 17:30 tuleb kala ja enne ei saa midagi. Issand jumal kui hea kalmaar seal oli! Selline elukas!!! Ja siis võtsime veel mingit kohalikku kala ka, imehea! Muidugi see polnud lahe, et tundsin kuidas keegi jalalt üles ronib ja see oli siis mingi jalgadega vihmaussi tüüpi asi :D Appi kuidas ma röögatasin. Teenindaja kehitas õlgu ja ütles, ahh puu otsast tulevad :D
Jällegi oli kalkulaatoriga krõbistav restoranidirektor meie sõber :D
Rannast soetatud lehvikud, 0,70 eur tükk. Ma olen tingimise kunn :D
Tegime veel väljasõidu Nusa Duasse. Ka seal oli imeilus rand! Me muidugi polnud siiani õppinud, et pärastlõunal tuleb tõus ja sättisime on linad võimalikult vee äärde. Ja siis 15 ajal tukastades lõi laine kenasti üle pea, kõik asjad olid märjad :D No ja see juhtus meiega iga jumala kord kui me rätiku peal päevitasime, igas rannas :D Vaid Sanuris õnnestus kuivaks jääda kuna seal olid meil alati toolid.
Nusa Duas olid vaid uhked viie tärni hotellid. Me saime siis avalikus rannas olla, vaesed nagu me oleme :D Üks kass näitas ka rikkurite osas oma seisukohta. Sittus otse viie tärni hotelli värava ette :D
Meenus üks veider asi seoses selle niigi hullumeelse liiklusega, et nt meie tänav oli ühesuunaline ja siis jumala lampi oli ükspäev keeratud liiklus teistpidi. Igal pool olid mingid teed blokitud, hullud ummikud ja ma ei tea mida. Terve linn sõitis teises suunas :D Ma ei saa aru mis värk sellega oli.
Kogu aeg naersime, et seal pakutakse kassisaba suppi kuna kassidel polnud sabasid.
Natukene ka hinnatasemest. Kes ka pidutseda soovivad, siis kindlasti tasub see 1 liiter alkot siit kaasa võtta kuna seal maksis nt 0,5l Bombayd 88 eur, 0,7l viina kuskil 20-50 eur. Kohalik õlu oli igal pool kuskil 1,60 eur. Proovisime alguses Carlsbergi juua, see oli päris jube gaasita õudus. Kohalik oli ok, eriti vaadi oma. Me saime ka linnast väljas ühes suuremas poes käia, seal oli 0,5l gini 18 eur. Lahjemad kokteilid (meie lemmik pina colada) olid restodes umbes 5 eur ja paljudes kohtades sai happy houril (16-22 vms) 2 ühe hinnaga. Klubipilet oli nädalavahetusel 14 eur, aga selle eest said 2 jooki ja rohkem õhtu jooksul ei kulunudki.
Õhtusöögi + joogi saab restoranides kätte 10-12 eur kanti. Kohalik toit on odavam. No ja kui kuskile getosse tänavatoitu sööma lähed, siis see on täiesti tasuta :D Värseked mahlad olid kuskil 2 eur, kookos sama hind. Pudel veini restoranis 20 eur.
Rolleriga saime koos juhiga 7 eur nägu, peaaegu terve päev. Auto koos autojuhiga oli 14 eur nägu päevas. Takso sõit oli üldiselt taksomeetriga ja Sanuri sõites (15 km) maksime ühe otsa eest umbes 7 eur. Rolleriga oleks poole odavamalt saanud, aga me ei viitsinud nende jobudega kaubelda kes öösel seal samas tänaval varastavad.
Nendes nn kaltsupoodides kus hindasi polnud said kohe kaubelda nii, et pool alla ja siis veel. Me tahtsime osta lennukisse kaelapatja, alguses oli hind 200 000, lõpuks saime 2tk 100 000 eest ehk sis 3,50 eur tükk. Rohkem midagi nendest ei ostnud. Firma poed olid sama kallid mis meil. Ostsime veel kaasa kookosõli ja mõne kreemi, need olid head ja odavad.
Massaaž oli tund aega 5 eur, maniküür + pediküür 10 eur. Viimase tase oli muidugi madal, aga no lakitud sai :D Massaažid olid megad!
Üldiselt tundus sama hinnatase mis Tais. Vahe oligi selles, et kohalikku alkoholi mis oli odav me osta ei tahtnud.
Meie võtsime raha automaadist välja. See teenustasu oli nii väike ja nii oli väga mugav. Ma neid rahavahetuspunkte ei usaldaks. Pigem välja võtta. Automaadid olid iga paari meetri tagant.
Kutsu läks ka ennast jahutama.
Tavaliselt me hommikul ei söönudki. Vahel juhtus, et sõime vaid kord päevas ja siis teine päev jälle 2-3 korda. Viimane hommik Sanuris võtsime vot sellise hommikusöögi :D PÄRIS peekon jne :D Alati sõime vedelaid mune, salmonellat seekord ei saanud.
Viimane õhtu läksime Seminyaki "ossikrõpsu" sööma. Seal oli üks kuulus resto mis seda pakub. Piltidelt nägi oivaline välja ja tellisime kohe 200g näkku, et seda nautida. Tõsiasi oli see, et see oli suht jube maitsestamata pekk ja kass sai kõik endale :D Naersime veel, et no on daamid, sõidavad taksoga teise linna pekki sööma :D Aga pidime selle ju ära proovima.
Hommikul kell 6.
Pidulised. Viimane õhtu kui peol käisime, siis saime jälle nende varastega jageleda. Seekord isegi natukene provotseerisime neid, sest meil polnud kotis sentigi :D Ja siis nad jälle said me käest nii et tolmas... Muidugi oli vaja jälle kõrvaltänavale kebabi sööma minna ja sealt ära tulles vaatasime, et tee peal on ees umbes 10-15 rolleri meest. Aga meie ju hirmu ei tunne, marssisime neist läbi. Triin läks ees ja sai läbi, minu piirasid nad rõngasse. Ma siis hoidsin ühe käega kotti ja teise käega peksin. Õnneks nad pole tõesti vägivaldsed, sest nad oleks vabalt meist kahest ju jagu saanud. Seal pole kedagi kes appi tuleks. Kuigi ükskord tuli mingi Austraalia kutt vahele kuna ta arvas, et ma lihtsalt klohmin selle vargapoisi muidu pooleks :D No ja siis Triin tuli ja tõmbas mind jõuga sealt kambast välja :D Oeh, meid ja meie seiklusi.
Klubis oli ka seekord täielik freakshow. Tundus, et kõik on mingi aine all, lihtsalt rullusid mööda põrandat, kiskusid riideid ära, jooksid peaga vastu seina ja no need tantsusammud :D Me lihtsalt vaatasime ja naersime, kahju, et fotokat kaasas polnud! DJ otsustas ka poole peo pealt, et ei viitsi ja tõmbas kuskile minema, jättis mingi poisi sinna mängima :D
Kokkuvõttes oli Indoneesia väga super! Toit, inimesed, loodus - kõik meeldis! Lahe, et nägime taas igasugust elu, nii kuritegelikku, kohalikku, getosid, loodust, kuurorte, turistilõkse jne.
Järgmise korrani :)
4.02 oli siis lõpuks see õnnis päev käes kui sai oma kohvriga sadamasse kärutada. Seekord läks meie lend Helsingist ja kuna lennupiletid oleks sinna lisaks üle 100 eur tulnud, siis otsustasime laeva kasuks. Sai oma Club One jõulu sooduspiletid ära kasutada ning Triin sebis meid business lounge, nii et elu oli lill :D Saime kõhu täis ja lonksu Cavatki. Kuna puhkuse meeleolu oli sees, siis tegime juba Helsingi raudteejaamas väikesed õlled :D Ja nii läks kogu teekond. Rongiski karjus üks somm pidevalt "janottaaaaa"... Ikkagi puhkus eksole!
Lennujaama saada oli väga lihtne ja odav! Ma ei tea miks peaks sadamast takso peale 50 eur raiskama kui see seal ummikus passib. Me sõitsime trammiga 10 min ja siis läks raudteejaamast rong otse lennujaama sisse. Väga mugav! Lennujaamas saime muidugi kohe hea katsumuse osaliseks. Nimelt jäi eskalaator seisma ja see oli ikka mega kõrge... nagu metroodes. No ja siis võta oma 20 kg kohver selga ja küta sellega mööda treppe. Napilt läks pilt tasku!!! Aga saime hakkama ja edasi oli chill. Lennujaamas vaatasime kuidas lapsed vorsti baaris toidu kõrvale gini jõid kuna nende vanemad ei teadnud vist, et see on alko :D (all pildil üks pere näha). Saime Helsingi - Istanbuli lennukis mõnusa laia istumisvahega kohad, aga selle eest oli pikk lend Istanbul - Jakarta üle bookitud ja saime veel viimased kohad isegi mitte kõrvuti vaid üks oli rida taga ja mõlematel olid kesmised kohad! Saab veel hullemini minna? 11 tunnine lend kahe võõra vahel? Lennujaamades passimine läks kiirelt, pidime napilt igale lennule jooksma, sest jäime alati kuskile töllama ja jutustama. Istanbulis istusime oma vana hea Burger Kingi laua taga.
Tukish on oma taset ikka kõvasti alla lasknud. Esimese lennu teenindus oli päris jube, kõik olid aeglased ja leemendasid. Muhmutt (ühe töötaja nimi oli see) muudkui jooksis ja tõi veini. Ja ka pika lennu teenindus oli kohutav. Toitu serveeriti üksi, läks väga kaua aega ja pärast pidid veel oma kandikuga seal 1,5h ootama, et keegi selle ära koristaks. Ammu oleks tahtnud juba magama jääda või wc-sse, ei saanud midagi...
Lõpuks olime Jakartas. Helsingis öeldi, et pagas läheb otse Balile, aga jäime siiski korraks ootama ja vaatama ja muidugi tuli meie kohver ka ning pidime uuesti check ini tegema. Üldse valitses seal lennujaamas täielik korralagedus ja kaos. Mingeid silte polnud, miljon inimest ja keegi midagi ei tea. Tegime check ini ära ja öeldi, et värav on paremal. No tee mis tahad, ei olnud sellist värava numbrit kuskil. Lõpuks selgus, et pidime hoopis trepist alla minema ning bussiga teise terminali sõitma, seda keegi ei maininud :D Õnneks aega oli ja pea on meil ka otsas. No ja siis ootasime seal lagedas lennujaamas, õlut ka ei müüdud ja siis läks veel elekter ka ära. Mõtlesime, et eriti tore kui lend nüüd ei väljugi. Õnneks väljus ka elektrita :D
Ühe ajal öösel olime lõpuks kohal! Uskumatu milline kuumus kohe õues näkku lõi :D Transfeer oli ka kohal. Hotelli oli 6 km mida sõitsime 1,5 tundi kuna meie tänaval käis hull reiv. Saime siis ka auto aknast pilgu peale visata. Nagu ikka ööklubide tänav. Töllajad, litsid (nii mehed kui naised), pidulised. Hotelli jõudes anti meile kohe vale tuba. Väike ja rõduta. Daamidele ei sobinud, saime kiirelt uue poole suurema ja terrassiga toa. Sellise nagu bookinud olimegi. Eks kohe üritati "müts pähe tõmmata". Olime valmis juba tõsisesse võitlusesse asuma, aga ei, jumala rahulikult anti teine tuba ja kõik ok. Magama saime alles 6-e ajal hommikul, sest asjad oli vaja lahti pakkida ja elevus oli liiga suur, et magama jääda...
Pildil siis näha meie teekond. Businessis, Starbucksis - kus olime Mrs Leno ja Mrs Three, Helsingi lennujaamas (vaatame kuidas poiss longerot joob), lennukis, Istanbulis, Jakarta pelmeenid).
Meie maja ees oli selline imeline bassu kuhu kohe sisse hüppasin.
Hommikutundidel hotelli jõudes olime endale varem vale toa andnud onuga suurimad sõbrad, seletasime seal hotelli vastuvõtus ka vähemalt tunni. Vahepeal tulid mingid Saudi Araabia kutid vaba tuba otsima ning neil olid varbavaheplätud + sokid jalas. Arvake ära mis siis lahti läks? Meis ärkas ikka tõeline moepolitsei, said nii et tolmas. Vaba tuba ka polnud :D Ja meie olime pärit Alaskast, seda sai kõigile öeldud.
Öösel olime sujuvalt oma rolleri juhtidega juba kokku leppinud, et tulevad meile homme kell 11 järgi ja viivad meid Bali rahvusrooga babi gulingi sööma (see meie nn ossikrõps, sea kamar) ja siis lähme Uluwatu templisse ja randa. Kauplemine käis nii, et kohe hinnast pool alla ja siis veel natukene, nii et päeva eest maksime mõlemad neile mingi 7 eur. Hommikune reaalsus oli selline, et saime napilt 11 üles, aga seda seakrõbinat nähes pidime minestusse langema. See oli pool sea külge täis kärbseid ja oli lihtsalt jubeeee. Ilmselgelt saab seda seal süüa restos mitte tänavatoiduna :D
Pildil öine geto kohalik resto.
Mingis rannas lebotasime veel ja suutsime oma rolleri juhid juba välja vihastada. Ma ei tea mis nad siis lootsid, et ostame neile süüa või, et oleme kokkulepitud terve päeva asemel tunnike sõidus? Nemad pidid ju siis päev otsa põõsas passima ja meid ootama :D Aga selline see kokkulepe ju oligi. Igatahes enam nad järgmist sõitu meiega kokku ei leppinud kuigi algselt oli jutt, et viivad ka teisel päeval. Aga mis meil nendest, igal sammul seal taksod ja rollerid nagunii.
Olime lootuse kaotanud üldse seal kunagi enam midagi head süüa, aga tegelikult sellega halva toidu kogemused lõppesid. Hakkasime leidma ülihäid kohti ja no Indoneesia toit on ikka MEGA! Lisaks oskavad nad ka kõiki Euroopa toite imeliselt teha. Nii et paanikaks polnud põhjust, rohkem toidumürgitust ei saanud ka.
Turvameetmed on seal muidu kõvad. Peenemate hotellide eest otsiti ikka autodelt pomme ja kaubamajas pidi ka turvaväravatest läbi käima. Aga ma ei tundnud seal kordagi ennast ebaturvaliselt.
Klubidest käisime Sky Gardenis mis oli väga kõva. Pilet maksis mingi 13 eur ja selle eest sai 2 jooki. Klubis olid välis dj-d, valgusshow jne. Musa oli ka väga hea. Ja kas me siis oskasime peale klubi koju minna. Muidugi mitte. Lasime alati ennast kuskile getosse sõidutada, et seal siis edasi hängida. Tihti olime kolmekesi rolleril ja kimasime ringi. Taksojuht üritas ka tõmmata, olime summa kokku leppinud, aga ütles, et meie koduni on veel pikk maa, et makske 50 000 lisaks. Olime nõus, aga siis nägime tuttavat ringteed ja ütlesime, et kamoon kahe meetri eest ei maksa juurde ja tuiskasime välja - see karjus järgi "are you crazyyyy" :D
Tegelikult pakkus taksoteenust iga mats kes tänaval vastu tuli :D
All on siis Vietnami kevadrullid ja mingi Bali traditsiooniline söök mis sellise aurava asjanduse peal toodi.
Loomi ikka näeb ka ringi jooksmas, aga pea kõigil nöörid kaelas ja pidid ööseks alati koju minema. Loomade eest hoolitsevad nad hästi, ei näinud kordagi kedagi kes vigastatud või näljas. Isegi tänavatel "hulkuvad" kanad pidavat ööseks koju minema :D
Tavaliselt kui midagi kallimat poest ostsid, siis müüja ütles, et kas sa ikka tead, et see maksab 38 000 vms (2,70 eur) no me siis seal alati ägasime et tean jaa. No ja ükskord võtsime jäätise ja müüja ütles, et kas sa ikka tead, et see maksab 8,80 DOLLARIT? Meil oli whaaaaaat, ei teaaaa, ei tahaaaa :D Seal olidki kõik import kaubad hingehinnaga.
Üldse oli nii, et mida pruunimaks läksid seda vähem üritati tõmmata ja tülitati igasuguste tänava müüjate poolt. Lõpuks ei rääkinud enam keegi :D
Meie majake... Hommikusöök serveeriti rõdule. Banaanipannkoogid olid nii head!
Järgmise päeva võtsime rahulikult. Chillisime oma imelise bassu ääres, sest päike oli ju nüüd väljas.
All pildil on meie autojuht.
Edasi läksime Padang Bai-sse kus minul oli plaan snorgeldama minna. Sai kahes lahesopis snorgeldada, üks oli Blue Lagoon, teist ei mäleta.
Tee sadamasse oli mingi 1,5 tundi ja ka kiirlaev läks sama kaua. Gili oli ikka omaette elamus. Muldteed, lehmad, kitsed ja muldonnid, hommikul äratavad kuked jne. Samas turistile olid ilusad elamised ja rannabaarid. Kohalikud elasid hoopis oma elutempos. Nad seal ikka kõik väga usklikud moslemid. Üle linna käib samasugune palvuse värk nagu Egiptuses jne. Turistidest nad eriti ei huvitunud.
Juku restoran :D
Meie olime oma "villaga" megarahul. Nii lux teenindus. Kohe pakuti hommikusööki ja polnud nii, et 1 asi, telli nii kaua kuni mahub. Igal õhtul oli meie jaoks külmutuskapis toonikut ja anti kokteilide jaoks jääd. Teine õhtu palusime toonikut juurde tuua, onu siis kiirustas, et ehk jõuab enne palvust tuua, hüppas ratta selga ja tõi terve kasti. Ja õhtul kui nad ise magama läksid, siis peksid meile jää kaussi valmis. Keegi ei pahandanud, et me oma rõdul mussi lasime ja ringi kondasime. Pidime ka ise seda jääd rätiku sees väiksemaks peksma, kõik sulas kiiresti kokku. Meil oli oma geko ka kes pidevalt laest alla kukkus :D
All pildil siis näha meie rõdu, kuidas onu palvetab, meie jääkauss, hommikusöök jne.
All pildil siis näha meie rõdu, kuidas onu palvetab, meie jääkauss, hommikusöök jne.
No nii sinisinine vesi!
Gili on kuulus on "magic mushroomide" poolest. Neid saab igal pool, igas baaris nii kokteilina, pizzana, omletina. Ega me isegi siis ilma seenel käiguta hakkama saanud :D
Ainuke jama klubidega oli see, et need pandi juba kell 3 öösel kinni. Ja meie jõudsime alati ju alles 2 ajal välja :D No mis siis ikka. Gilil oli klubidse musa valik nagunii päris hirmus, tunnist piisas täiesti ja ega siis ju koju ei osatud minna, ikka oli vaja ringi kõõberdada.
Seikluserohkele ööle järgnes väga palav hommik. Nimelt olime me nii magama tulnud, et uksed aknad olid lahti ja konditsioneer ei töötanud :D Sõime siis hommikust ja chillisime oma mõnusas bassus.
Järgmine hommik magasime kaua ja ei hakanudki kuskile sõitma vaid olime oma bassus.
See ülemisel pildil olev monument püstitati 12.10.2002 toimunud terrorirünnaku järel milles hukkus 202 inimest ja 209 sai vigastada. Põhimõtteliselt lasti kogu tänav õhku erinevate enesetaputerroristide ja autopommidega. JUBE! All netist üks pilt ka.
Üldse oli nii, et ei saanud ninagi ukse vahelt välja pista ilma, et keegi seal just ei passiks. Samas oli lihtne, et tee uks lahti ja kohe tuuakse wc paberit, vett, kohvi, rätikud vms. Seal oli nagu aamen kirikus, et iga kord kui koristaja käis, siis unustas midagi tuua. Nt avastasid potil, et paberit pole või siis dušši alt väljudes, et rätikuid pole :D Aga jah, tarvitses vaid uks avada kui kohe tuli - helloooo :D Nad võisid küll aeglased ja saamatud olla, aga mega sõbralikud ja südamlikud, eks neil ongi teistsugune ajataju ja maailm, ei saagi oodata ma ei tea mida.
Jällegi oli kalkulaatoriga krõbistav restoranidirektor meie sõber :D
Nusa Duas olid vaid uhked viie tärni hotellid. Me saime siis avalikus rannas olla, vaesed nagu me oleme :D Üks kass näitas ka rikkurite osas oma seisukohta. Sittus otse viie tärni hotelli värava ette :D
Õhtusöögi + joogi saab restoranides kätte 10-12 eur kanti. Kohalik toit on odavam. No ja kui kuskile getosse tänavatoitu sööma lähed, siis see on täiesti tasuta :D Värseked mahlad olid kuskil 2 eur, kookos sama hind. Pudel veini restoranis 20 eur.
Rolleriga saime koos juhiga 7 eur nägu, peaaegu terve päev. Auto koos autojuhiga oli 14 eur nägu päevas. Takso sõit oli üldiselt taksomeetriga ja Sanuri sõites (15 km) maksime ühe otsa eest umbes 7 eur. Rolleriga oleks poole odavamalt saanud, aga me ei viitsinud nende jobudega kaubelda kes öösel seal samas tänaval varastavad.
Nendes nn kaltsupoodides kus hindasi polnud said kohe kaubelda nii, et pool alla ja siis veel. Me tahtsime osta lennukisse kaelapatja, alguses oli hind 200 000, lõpuks saime 2tk 100 000 eest ehk sis 3,50 eur tükk. Rohkem midagi nendest ei ostnud. Firma poed olid sama kallid mis meil. Ostsime veel kaasa kookosõli ja mõne kreemi, need olid head ja odavad.
Massaaž oli tund aega 5 eur, maniküür + pediküür 10 eur. Viimase tase oli muidugi madal, aga no lakitud sai :D Massaažid olid megad!
Üldiselt tundus sama hinnatase mis Tais. Vahe oligi selles, et kohalikku alkoholi mis oli odav me osta ei tahtnud.
Meie võtsime raha automaadist välja. See teenustasu oli nii väike ja nii oli väga mugav. Ma neid rahavahetuspunkte ei usaldaks. Pigem välja võtta. Automaadid olid iga paari meetri tagant.
Ühel õhtul oli no nii palav, et lihtsalt istusime ja leemenasime rõdul, ei suutnud midagi teha. Oligi "feels like +34C" keset ööd! Triin läks poodi ja avastas JUUSTU ja vetikakrõpse! Kui kaua meil oli juustu isu olnud??? Kohe lasime hotelli öövalvuril meile suure lihuniku noa orgunnida ja sõime juustu sekundiga ära, siis tormasin mina poodi ja tõin uue juustu ja vetikakrõpsud ja ka see läks :D Müüja küsis poes - oi juba tagasi, sulle vist nii maitseb see juust :D Ta ei saanud aru, et uus inimene tuli... Järgmine hommik valutas kõht juustust ikka päris korralikult ja öösel välja me ka ei jõundud, sest uni tuli enne peale :D
Klubis oli ka seekord täielik freakshow. Tundus, et kõik on mingi aine all, lihtsalt rullusid mööda põrandat, kiskusid riideid ära, jooksid peaga vastu seina ja no need tantsusammud :D Me lihtsalt vaatasime ja naersime, kahju, et fotokat kaasas polnud! DJ otsustas ka poole peo pealt, et ei viitsi ja tõmbas kuskile minema, jättis mingi poisi sinna mängima :D
Mõned hetked meie hotellis. Üleval paremal on näha mida hommikusöögiks pakuti :D Oligi kassisabad + nuudel. Korra käisime "söömas" ja enam ei läinud, see oli ikka väga halb. Kassile ostsime tihti tuunikala konservi, see juba teadis kuhu otsima tulla. Siis ostsime 5 kg jääd ja pildil ka veel meie geko kes meid pool surnuks ehmatas. Sajajalgsest kes infarkti tekitas ma pilti ei tenud kuna pidin teda Triinu jalge alt päästma ja kuidagi õue toimtama :D Viimane õhtu tegime kulla ja mesilasvahaga maski. Kuigi nad armastasid oma konditsioneere nii taxodes, restodes, poodides ikka mega põhja keerata, siis ainult korraks Gilil tundsin, et vist on kõripõletik taas tulemas. Aga taruvaiguga sai see ära hoitud, jällegi vedas!
Kolm nädalat möödus nagu niuhti, oleks kohe 3 kuud võinud olla. Kohe nii mõnus ja chill oli kogu see reis. Ei mingit kohvriga kolistamist, võta seljakott ja mine. Tagasitee kestis umbes 36 tundi, millest 17 tundi olid lennud. Aga jällegi ei midagi hullu, pikal lennul magasime pea 10 tundi ja lennujaamades läks ka kiirelt isegi kui enam õlut ei tahtnud :D Käisime poodides jne. Sai ka uue Megastariga sõita. Ja ma ei põlenud seekord kordagi ära :D
Järgmise korrani :)
