Ma ei tea kas see on nüüd nendest õudukatest mida pubekana vaatasime või hakkan lihtsalt hulluks minema, aga kollide kartus on suurem kui mõni aeg tagasi :D Viimasel ajal on nendega seotud juhtumeid ka päris palju olnud.
Juhtum 1) 2 nädalat tagasi läks Keit reedel viimase marsaga pidusse, mina juba tukkusin tv ees. Öösel ärkasin diivanil üles ja hakkasin voodisse kobima. Silm jäi aga pidama välisuksel kus võti oli seest poolt risti põiki ees. Enda arust ma ju küll ust ise seest lukku ei keeranud, ma ju magasin kui ta läks. Helistasin siis kohe Keidule, ta kinnitas et pani ise ukse väljast lukku. No aga kuidas võti siis seest poolt risti ees on, nii ei saa ju väljast keerata!!! Tekkis paanika, võtsin telefoni kätte, panin kõikides tubades tuled põlema ja hakkasin seda kolli otsima kes nüüd minuga sees pool korterit pidi olema. Ausõna oli jumala hirmus ja ma oleks isegi uksest välja läinud, aga ma ei julgenud riideid otsida ja pimedat koridori läbida :D Igatahes vaatasin kõik kapid ja voodialused läbi. Kedagi siiski polnud või põgenes ta akna kaudu, prrrrr!
Juhtum 2) Oleme metsas seenel. Mulle meeldib seenel käia ja ka metsas luusida, aga kogu aeg vasardab peas mõte, et mis siis kui ma metsseaga pean silmitsi seisma või kui kohtun kolliga? Olime siis tundamtus metsas ja järsku Keit vaatab pikalt ühte kohta, ma siis küsin, et mis mõtled? Sain vastuseks, et see mets ei meeldi mulle, tekitab kõhedust ja imelik tunne on sees! See on kõige hullem lause mida üks kollide kartja kuulda tahab, et ka keegi teine kardab! Kohe oli minek!
Juhtum 3) Leidis aset just nüüd. Vaatasin üksi kodus telekat kui järsku läks vool ära, õnneks vaid korraks. Mul oli kohe selge, et no nii, nüüd on mingi koll ukse taga, võttis voolu ära ja kohe tuleb. Hiilisin koridori ja vaatasin uksesilmast. Ja mida ma pean nägema, koridori tuli põleb, see ju tähendab, et keegi on seal kuna meil on liikumisandur ja niisama ta ei põle! Vahtisin siis silm punnis, aga kedagi ei liikunud. Nüüd ma siis ootan mis saab :D
Margis teab täpselt mida ma tunnen, eks me lõime ise ka endale päris hirmsa maailma kunagi :D Jões elavad merihobud, metsas Blairi nõid ja muud õudused ja külavahel nähti sabaga meest ja musta koera. Muud me ei vahtinud kui õudukaid ja mina tahtsin mitu aastat vampiiriks saada :D Palju õnne mulle selle ajukahjustuse puhul. Kassid pidid ka vaime nägema ja need elukad vahivad pidevalt kivistunult kuskile nurka nagu seal olekski keegi! Õudne kui su fantaasiamaailm nii elav on ja ei muutu vaatamata vanusele!
