 |
| Just landed! |
Kuidagi sattus nii, et septembrisse mahtus veel teinegi reis. Nimelt saime mingi hetk Santorinile väga hea lennupiletite pakkumise ja kui vaatasime Bookingus hotellide hindu, siis tuli ju kohe minna. Me paketikat ei võtnud kuna ei tahtnud olla kuurortis vaid pealinnas Firas, sest septembris keeb elu just seal. Ja tegime täiesti õige otsuse, sest kuurort oli tõesti juba päris tühi, Firas oli aga õhtuti möllu küll... Ning olgem ausad, ühtegi teist eestlast poleks küll tahtnud reisi ajal näha, nemad ilmselgelt meid ka :D
 |
| Terrassi chill. |
Need esimese õhtu selfied on peaaegu ainukesed pildid mis meist kolmest koos tehtud on :D Natsa napakad näeme välja, aga kui muud pole võtta siis käib küll! Enivei... juba lennukis läks pidu käima, sest menüüs oli ahvatlev juustukombo ehk vein+juustuvalik vaid 8 eur. Soovikorral sai ka ossikombo osta mis sisaldas õlut + õllesigareid... Igatahes maandusime 20 ajal ja kohe oligi meie hotelli transfeer vastas. Lehvitas seal oma LETA sildiga :D Olime ärevil ja ei jõudnud kohale jõudmist ära oodata. Hotell oli hea koha peal peatänaval. Tuba oli pisike, aga 3 voodit mahtus ära ning tegelikult oli kõik vajalik olemas, isegi külmutuskapp :) Me ei jõudnud asjugi ära panna kui jooksime poodi veini järgi ja siis tähistasime oma vapustava vaatega terrassil kohale jõudmist. Kahjuks terrassi pildid on kõik nii udused, et ei saagi vaadet näidata :( Veiniga oli muidugi ka tore teema. Me ei saanud seda lahti ja siis jooksime tänavale abi küsima. Esimeses tattoo salongis jauras kutt sellega igasuguste tangide ja naeltega, aga meheau ei lubanud seda avamata jätta. Nii saimegi oma veini kätte. Lubasime tattoosid minna tegema, aga õnneks ikka ei läinud... Järgmised korrad olime targemad ja lasime juba poes pudeli avada! Reisi lõpuks oli meie pood igatahes 5 euristest veinidest tühjaks ostetud ja poemüüja meie parim sõps :D
Juba esimesel õhtul otsustasime linnapeale kondama minna. Meile täitsa meeldisid sellised baarid kus baarmanidel riideid ei olnud ja nad tantsisid leti peal nagu "Kole koiott" filmis. Kogu reisi vältel külastasimegi erinevaid baare kus olid kohalikud ja kus möll käis. Fääncydesse ööklubidesse me ei jõudnudki :D Natukene isegi plaanis oli, aga no lihtsalt ei jõudnud kas siis ühel või teisel põhjusel :D Esimesel öösel oli nendes käikudes igatahes päris keeruline orienteeruda. Tänavad olid kitsad ja ei saanud muffigi aru kus oled. Hiljem selgus, et kõik teed viisid baaride tänavale :D
Meie linna vaateplatvorm oli ka väga kaunis. Jällegi on raske ilma statiivita seda öist ilu pildile saada... Googeldage kui näha tahate! Kahjuks jäid meil seal päikseloojangud nägemata, sest päike loojus juba 19 ajal ja siis olime me tavaliselt kas sättimas või juba kuskil ringi laamendamas. Päiksetõusu sai selle eest nähtud küll :)
Meie hotelli bassu. Sinna me muidugi ujuma ei jõudnud. Esiteks sellepärast, et eelistasime randa ja teiseks sellepärast, et sinna ei paistnud kunagi päike.
Jalutuskäik Firas. Paar päeva oli ikka väga hull tuul. Isegi natuke hirmus oli nendel kalju äärtel ringi jalutada. Igal pool on kallakud, trepid ja libedad munakivid. Plätu või kontsaga küll käia ei saa, ikka selline rihmadega madal jalanõu peab olema. Sellele vaatamata, et mul need jalas olid kukkusin päris palju, ei oska ju käia normaalselt. Ühel öösel sai graatsiliselt isegi eesli junni otsa lennatud :D Aga haavad paranevad ja mälestused jäävad!
Sellises mullivannis veedaks isegi aega.
Juta on tuulest viidud.
Kruuisikad oli saare ümber päris palju liikvel. Sellepärast kihas kogu saar erinevatest turistidest. Vahepeal käisid need massid ikka väga pinda, aga tuli üle elada.
Kohalik vein oli päris ok, mitte muidugi Itaalia omaga võrreldav, aga mõnes kohas täiesti joodav. Mõned korrad võtsime restoranist ka pudeliveini, aga see oli sama kallis kui meil, alates 23 eur pudel.
Meenus, et pidime kõik endale sellised kannud soetama, aga ei jõudnudki sinnamaani... jälle lein majas :( Kusjuures see pilt meenutab kuidagi seda mida korduvalt korrutasime "issand (allah) meil on kolme peale kolm keha ja üks aju... kui sedagi" :D
Tegelikult saime alguses päris palju halba toitu. Aga siis leidsime kohad kus anti hästi süüa ja nendele jäime nii oma linnas kui ka Kamaris truuks. Toidu hinnad olid muidugi päris kirved. Ütleme, et üks söögikord oli kuskil 30-50 eur näkku. Me vahepeal ka peenutsesime, aga seal polnud vahet kas peenutsed või võtad salati, ikka oli megakallis. Kreeka salatit sõime vist iga söögikorra juurde, oli ikka hea küll!
Hotelli terrassi vaade päeval.
Üks päev sadas täiega vihma. Kudesime kodus, käisime söömas ja õhtul taas hotelli. Teised 2 läksid korraks veel poodi, mina vedelesin voodis kui äkki kuulsin, et minu kohal aknaluugid pendeldavad. Ma magasin akna all... Mõtlesin siis, et tuul peksis nad lahti ja tõusin püsti ning siis nägin, et käsi üritab klaasist akent lahti lükata!!! Sain päriselt ka infarkti, koputasin aknale ja hüppasin püsti. Nägin kuidas kutt ära jooksis. Siis värisesin nii kaua nurgas kuni teised tulid. Ma ei julgenud välja ka minna kuna hotell koosnes erinevatest käikudest ja vastuvõtus õhtul kedagi pole. Keegi oli ilmselt peale passinud, et mindi kodust ära, aga ei arvestatud, et meid on 3 mitte 2. Me ei saanud alguses üldse pihta kuidas ta oleks saanud sisse ronida, sest meie akna all on mingi 10 meetrit kukkumist. Aga siis välja kõõludes nägime, et vasakul pool meeter eemal on mingi rõdu moodi asi kuhu saab ronida ja siis meie akent katsuda. Kui luugid kinni, siis sisse ei saaks, aga kui need lahti, siis miks mitte. Meie hoidsime luuke nagu all pildil näha on, selles asendis sai varas need avatud ja klaasist akna osa oli meil muidu ka alati lahti, aga see õhtu panime selleks ajaks kui voodis vedelesime kinni, muidu sadas vihma sisse... Ma ei tea kes meid siis see õhtu hoidis, et ma koju jäin, muidu oleks meil selle poes käigu ajaga kõik minema viidud. Teised õhtud ja päevad olime ka ju luugid lahti jätnud. Nüüd siis teadsime. Rääkisime järgmine päev hotelli inimestele ka, nad olid väga üllatunud, et 20 aastat polnud midagi juhtunud. Ega samas ju ei teagi, ehk on ennegi katsutud, aga pole õnnestunud. Aga kui ma oleks maganud ja ta oleks mulle peale astunud??? Õudneee! Kunagi enne pole nende asjade peale tulnud, nüüd siis teame igal pool ettevaatlikumad olla! Järgmine päev võtsime igatahes kõik väärtusliku linnapeale kaasa :D
Moussakat sõin 2 korda. Ükskord oli imeline ja teinekord oli viisakalt öeldes kohutav :D
Mereanni pasta läks ka seal peale. Sai ka igasuguseid muid molluskeid proovitud. Olid ikka kallimad kui Itaalias, aga no friikaid ju ka ei näri. Ja ühes Kamari restoranis oli pasta tõeliselt hea, seda sõime ikka mitu korda. Üritasime küll võimalikult paljudes kohtades istumas käia, aga paar said lõpuks ikka lemmikuks :) Kus juba nt hommikul osati küsida "Mythos jeees jees jees"...
See öökull tahtis minuga kaasa tulla, lubasin :)
Ühel tuulisel päeval tegime päevatripi Oiasse. Ülinunnu linn oli! Vaated võtsid ikka ahhetama küll. Aga ei saa mokk töllakil vahtima jääda, siis lendad kohe hops trepist alla.
Oleks soojem ilm olnud, siis oleks meil fantastilised kleidid seljas olnud ja oleks fotosessiooni teinud, aga kahjuks oli see päev suht külm.
See meenutab natuke magamistoa seinal olevat Santorini pilti. Nüüd on sellel pildil hoopis teine tähendus :D
Oias oli palju pulmalisi pilte tegemas. Mingi paarike kõõlus selle taga oleva platvormi peal ja lasi ennast pildistada ning siis tuli eriti kõva tuuleiil ja peigmehe jalg vääratas. Õnneks sai pidama, aga kogu restoran oigas ühel ajal hirmust! Seal oli üldse väga ohtlik liikuda. Ei saanudki veini juua ja ikka mööda seinaääri. Ühe resto wc oli kuskil kõrgemal, oli vaja paar astet käsipuuta trepist alla tulla ja siis meetri pärast oli kuristik :D Korra libastud ja siis oledki hops üle ääre ja kõik, kutupiilu...
Oias olid veel kallimad hinnad kui meie linnas. Seal olid ikka megad bassudega luksvillad ka. Ehtne mesinädalate linn. Ma ei tea mis meiesugused laamendajad seal ära teeks? :D
Käisime ka vaateplatvormil, kõõluma ei läinud.
Miljon pilti samades vaadetest, ei oska ju valida.
Baarides oli seal lahe "lõbustus". Maksid baarmanidele 5 rutsi, said endale kiivri pähe ja tema siis tagus sind kurikaga vasta pead :D Kah normaalsed inimesed. Meie seda muidugi ei teinud, me ise nagunii juba peast soodad, see oleks juba liig.
Päris mitu päeva saime Kamari rannas käia. Bussiliiklus oli ülihea. Igasse linna läks 20 minuti tagant buss ja sõitis mingi 10 minutit. Päike oli kuum ja vesi oli soe. Ainuke jama oli see, et seal oli väga kivine ning polnud sellised pisikesed kivid vaid erinevate kihtidega kaljutükid, et võisid ennast sinna üleni ära murda. Õnneks sai kuidagi ikka vette ja välja roomatud.
Samasugune vulkaanilise liivaga rand nagu Tenerifel.
Ühel lõunal sattusime Kamarises Zorbas nimelisse restosse. Olime see päev kuidagi väsinud ja kelner tegi meile kohe ilusad roosid. Pärast hakkasime temaga jutustama ja lõpuks käisimegi seal rannapäevadel söömas ja veinitamas. Mega lux wc oli neil. Kreemid, lõhnad ja värgid. See oli daamidele mokkamööda. Lisaks olid söögid täiesti imelised! Ühel hommikul oli kelner ise kudenud, oli ilmselgelt öösel vurritamas käinud. Kurtis, et tal 20 päeva veel jäänud ja siis saab puhata. Nad ju töötavad 7 päeva nädalas mingi 12-14 tundi päevas!!! Aga me olime siis väga lõbusad ja tal läks ka kohe paremaks!
Kohvi eest osati hästi raha küsida, mingi 3,50 eur... aga selle eest oli see igal pool imehea :) Üks napakas kelner arvas, et meie kohvi soovile on sobilik naerupahvakaga reageerida, oigas seal, et miks me küll söögi kõrvale kohvi tahame. Äkki oli meil hommikusöök or something, mis siis et kell oli juba 14???
Tahtsime kindlasti ka punase ranna ära näha. Ei viitsinud paati oodata vaid asusime üle kaljude ranna poole palverännakule.
Ma muidugi polnud arvestanud, et mulle kõrgus ei meeldi ja seal tuule käes lahtiste nukkide otsas oli mingi hetk päris hirmutav kõõluda. Aga jäime ellu ja rand oli mõnna. Peale rannapäeva ronisime muidugi sama tee tagasi ka.
Mulistan jahtide vahel.
See oli küll nagu rusikas silmaauku :D Eriti peen oli, et kui läksid restosse ostma, siis kelner vuristas õlled kandikul sulle randa järgi mitte ei pidanud neid ise vedama. See süsteem oli ka hea, et rannatoolid olid siis tasuta kui midagi restost ostsid või sinna pärast sööma läksid. Muidu ju nööritakse nende toolide eest kõvasti. Esimesse kohta kuhu istusime oli väga ebameeldiv tädi kes käskis meil KOHE sööma tulla mitte nii, et kõigepealt rannas ja siis tuleme. Läksime edasi ja leidsimegi sama resto millest eelpool juttu oli :)
Meie peatänav :D Eesleid oli seal ikka väga palju. Mõni tänav haises päris koledasti, aga ikkagi olid nad nunnud!
Viimane päev pidi lennuk õnneks alles 23 minema. Jõudsime see hommik esimest korda hommikust sööma sellisel toredal põhjusel, et magama me ei läinudki :D Olime päev otsa rannas, käisime söömas ja alles õhtul jõudsime tagasi oma hotelli.
Nii kurb oli taas ära minna. Alati on nii kurb :( Eriti nõme oli, et me ei saanud viimasel õhtul enam oma tuppa minna vaid vahtisime fuajees ja ootasime et meid ära viidaks. Me lihtsalt ei julgenud teatud põhjustel hilist check outi küsida :D Kui tuldi ja küsiti "are you ready", siis tuli kõigil ühest suust NOOOOO! Bussis naersime ja meenutasime ja ei saanud üldse aru mis teed pidi minnakse, kuidagi kahtlane tundus kaljust alla minek, aga samas kust meie teame kus see lennujaam on. Järsku siis kuskil all jääb auto seisma ja kästi välja kobida. Me arvasime, et nüüd siis hakitaksegi meid ära või jäetakse kuskile tühermaale... Küsisime, et kus me oleme, et lennujaama oli ju vaja. Autojuht tegi suured silmad, et temale öeldi PORT mitte AIRPORT. Ei no mida veel :D Kahjuks jõudsime ikkagi lennuki peale ja olimegi tagasi kodus. Aga ma usun, et reisime veel koos ning Santorini reis jääb meile igavesti meelde kui üks väga sündmusterohke seiklus kus lasti ennast nii vabaks kui üldse on võimalik lasta :D
-1.jpg)
