Maroko

Selle aasta esimene pikem reis on nüüd tehtud. Vaikselt hakkab tavaline elurütm taastuma ja jõuan ka siia eredamad hetked kirja panna :)

Esimene vaade hotelli rõdult.

Reis algas 17.04 õhtul. Ees ootas kohutav 6-e tunnine lennureis. Õnneks oli meil läpakas The Big Bang Theory-ga olemas ning saime seda lausa 3 tundi vaadata. Üljäänud 3 tundi vahtisime lennukitooli ja "nautisime" kuidas 3 graatsiat meie ees õlut ja vanakat (segamini) libistasid. Wc-sse ka ei saanud, sest nii kui mina tahtsin minna tuli turbulents ja pidin tagasi istuma minema. Kui kohale jõudsime, siis hakkas veel suurem munemine pihta. Pidime seisma mingis sabas ja täitma ära maale sisenemise paberi kus muuhulgas tuli ka oma amet märkida. Kuna ka Urmas Paet oli meie lennul, siis kihistasime naeru selle üle, et tema märgib oma ametiks: Eesti välisminister? :D Lõpuks saime oma kodinatega õue ja kohe taheti kohver käest ära rebida. Ma ei andnud. Bussi juures aga tuli üks mundriga mees ja võttis mu kohvri, et see pagasiruumi panna. Ma olin kindel, et see on bussijuht, aga ei... ikka mingi jobu kes tahtis oma "teenuse" eest raha saada. Päris hea teenistus ikka kui päev otsa kohvreid vuristada ja käsi pikka kõigilt 1 eur oodata! Bussisõit ei kestnud õnneks kaua. Varsti olimegi hotellis kus pidi ka ootama ja siis viis mingi onu mööda treppe su kohvri tuppa. Vangutas 1 euri peale pead veel ka :D

Öösel väga magada ei saanud. Võõras koht ikkagi ja linnud kukkusid juba väga vara röökima. Üllatuseks oli ka veesurve. Õigemini selle puudumine :D Sooja vett tuli ülivähe, aga lõpuks harjus sellega ära :) Kuna giid eelmisel õhtul ei olnud nõus mingit infot avaldama, siis pidime ennast järgmine hommik infotundi vedama. Jumal kuidas ma neid ei kannata, esiteks miks ma pean kamba eestlastega toas istuma. Ja teiseks see kestab alati KAUA. Aga kuna ilm oli pilves, siis elasime üle. Istusime seal bussijaama info pärast. Aga saime ka teada, et siin on ka rääkivad põõsad mis sosistavad "madam madam madam" ehk siis öösel ei tasu kuskil pargis jne jalutada. Poole pealt läksime muidugi ära. Hommikusöögil käisime ikka ka. Oli nagu igal pool. Sai, vorst, juust jne. Onu tegi omletti ja pannkooke ka. Kogu hommikusöögi vorsti tassisime iga päev mööda hotelli aeda laiali, kassidele, mõni käis juba laua juures küsimas. :)

Loomad/loodus.

Esimesel päeval käisime niisama linnapeal jalutamas. Leidsime mingi loomaaia laadse koha. Käisime ka lõunat söömas ja avastasime, et sind üritatakse lausa väevõimuga igasse kohta sisse tirida. Turiste oli üldse vähe, ainult kohalikud. Me olime seetõttu hea saak. Alati leidus tänaval keegi kes tahtis sind kuskile juhatada ja oma onu poodi viia. Keegi oskas alati "tere tere" öelda ja kellegil oli alati Eestis sõber. Üldiselt peeti meid soomlasteks ja pöörduti mõne soome keelse lausega. Solvav on küll somm olla, aga nemad on siia juba aastaid reisinud ja eks keel tundub sarnane. Muidugi taheti iga asja eest raha välja pressida. Me siis muudkui korrutasime no no no nooooo ja läksime edasi. Mõni muidugi kukkus jälitama ka, aga mingi hetk andis alla.

Proovisime kohe kohaliku õlle ka ära. Täitsa hea oli!

Peale lõunat läks ilm ilusaks ja läksime randa. Agadiris pidigi nii olema, et hommikul pilves ja siis järsku läheb üliilusaks. Rannast leidsime hiigel molluski ja ujudes nägime hirmus suurt sitajunni. Fui! Muidu oli rand imeline. Pakuti küll massaaži ja kohalikud vahtisid, aga ikkagi oli mõnna.

We come in peace!

Meie rand.

Peale randa oli alati ka bassuchill.

Vahepeal oli varjus hea olla.

Õhtust sööma.

Hotelli aed.

Rannapromenaad. Esimene ja viimane kord kui tahtsin miniga olla.

Kohalike lastel oli see aeg koolivaheaeg. Sellepärast oligi neid igal pool nii massililselt.

Õhtuti käisime alati väljas söömas. Toit oli hea. Mitte väga odav, aga natsa odavam kui meil. Vein oli ka suht ok, aga prosecco isu oli pidevalt peal. Söögikohtades oli armas komme alati naistele roos kinkida. Ja alati rebisid nad ka mingit kildi millest vahel aru ei saaud.

Paketikatel juhtub tihti selline asi, et sul on esiteks eestlastest naabrid ja teiseks on nad väga suure tõenäosusega ossid kelle põhikohaks on hotelli rõdu. Neid ei huvita rand, vaatamisväärsused ja restoranid. Nii ka seekord kui meie kõraval olid vanemad ossmehed+ossnaised kellele meeldis rõdul minu suurt "lemmikut" Koit Toomet kuulata. Oeh :D Jumala eest, pidutse. Ma ka kogu aeg pidutsen, aga miks on seda vaja hotellis teha? Tee siis seda hoopis kodus, pole vaja nii kaugele toas passimise päras sõita.

Üheks lemmik toiduks osutus tajine. See oli selline püramiidi sees küpsetatud hautis loomaliha, kana või kalaga. Nämm.

Käisime ka kohalikus soukis (turul). Taksodega oli seal linnas hea sõita. Maksis umbes 2 euri. Muidugi oli ka selliseid troppe kes ütlesid, et taksomeeter ei tööta ja küsisid rohkem. Soukis tõmmati kohe kusile poodi sisse. Demostreeriti vürtse jne. Marokolastel on traditsiooniks pakkuda külalistele piparmünditeed. Väga hea oli!

Onu valab meile teed.

Maasikad ja muu värske maksis umbes 1 eur kg!

Mitu korda jõin ka värskeltpressitud apelsinimahla mis oli imeline ja maksis alla euri!

Turult väga palju asju ei ostnud. Ei viitsinud seal jaurata. Tingida ka eriti ei lastud. Aga sain omale ülinunnud "originaal" Vansi ketsid ja siis marokopärased sussid. Külmkapimagnetid ka, aga Agadiri oma kadus vist lennukis ära :( Pean siin ise uue tegema.

Meie rannast paistis üks lahe mägi kus otsas tahtsime ka ära käia. Onu taksojuht viis meid 10 euri eest sinna ja tagasi. Pärast taksomeeter muidugi käis ja oleks saanud ka 5 euriga käidud :D Aga no pole hullu. Vaade oli lahe!

Agadiri rannajoon on 10 km!

Kiisupea.

Vaade teisele poole.

Kui zoomida näeb ka cameltoed :D

Meie hotell.

Käisime ka Itaalia kohas söömas. Nämma pizza oli. Ka süüa ei lastud rahulikult. Esiteks pidin kasse toitma, teiseks käisid kõik asju müümas ja lapsed friikaid ja pizzat süüa küsimas. Need lapsed küll nälgas polnud, uskuge mind! Ja siis käis mingi kukerpalle viskav mees ringi kes siis pärast tuli oma "fantastilise etteaste" eest raha küsima :D

Mõlemad näitavad keelt :D

Loojangud olid ilusad!

Pühapäeval läksime Marrakechi. Olime netist uurinud ühe bussifirma kohta mis sinna viib. Läksime siis hommikul vara meie kohalikku bussijaama kus selgus, et see buss on välja müüdud. Õnneks oli seal veel miljon teist bussifirmat. Nii me siis koos kohalikega ühe logu peale saime. Sõit kestis 3 tundi ja läbi mägede. Üliilus oli! Nägime ka neid savionnidega mägikülasid, päris hirmus oleks ikka nii elada! Nägin ka sellist vaadet kuidas kaamelid mööda välja kappasid ja kuidas kitsed kõrgel puude ladvas olid. Marrakechi jõudes leidsime kohe laheda taksojuhi kes viis meid hea kursiga rahavahetamise kohta ning siis peaväljakule kust mõtlesime ise edasi orienteeruda.

Massid.

Imelik oli see, et alko on keelatud, aga kanepit ja kangemat kraami tehakse suvalt tänaval ja mitu korda pakuti meilegi müügiks!

Pool Marrakechi on tõeline geto eeslite, kaamlite, muldteede ja kerjustega. Turiste seal eriti ei liigu. Meie mõtlesime muidugi sinisilmselt, et leiame küll oma hotelli sealt üles. Kahe tunni pärast aga andsime alla. Kaardil polnud tänavaidki kirjas! Lasime lõpuks ühel kohalikul endale teed näidata. Aga tegime valesti, et ei leppinud hinda kokku! Hotelli ukse taga hakkas ta meie käest 100 euri välja pressima! Tegi veel nii nagu helistaks hotelli kella ja muudkui pressis. Päris hirmus oli, aga panime täiega vastu. Helistasin siis ise uksekella ja saime sisse! Käed värisesid! Õnneks oli hotelli inimeste suhtumine super ja varsti olime rahunenud. Seekord kutsus hotell meile takso ukse ette. Õigemini mingi koopa ette, sest hotelli ukseni jõudmiseks tuli mingi labürint läbida. Ei mingeid silte ega teeviitasid!

Loomadest oli nii kahju!

 

Autogrammi põõsas.

Käisime punase turistibussiga sõitmas. Nägime ära ka uue linnaosa mis on ikka niiiiiiiiii erinev!

Mega liivatorm.

Liikluskultuur puudus täiesti. Sind üritas alla ajada buss, käru, eesel, kaamel, roller, auto! Oeh! Ise küll sõita ei tahaks. Keegi punasest ja rohelisest ka kinni ei pea ju! Üle tee jooksid ja palvetasid, et surma ei saaks.

Marrakechis käisime kebabi söömas. Meie kõrval lauas istusid kohalikud kes jätsid sõnu seletamatu laga järgi. Kogu saia tegid väikesteks tükkideks, puistasid keset lauda, maha ja nii tegid ka teiste ülejääkidega, nad olid täiskasvanud mitte lapsed!

Marrakechi souk polnud Agadiri omaga võrreldav. Ma ei tea mitu km neid käike ja poode oli. Ja nii kui korra välja sattusid olid eksinud!

Sellised need kitsad tänavad olid. Püüa siis sealt oma hotelli raudust üles leida!

Seda silti järgides üritasime väljakule tagasi jõuda, aga see oli suht võimatu, viis ikka hullu ringiga.

Apelsinimahla käru.

Ostlemine.

Öine Jamaa El Fna väljak on omaette tsirkus. Siis on seal igasugused maod, ahvid, elukad, erinevad söögid ja asjad. Mulle see loomapiinamine ei istu, kaua seal ei olnud.

Õhtul siis tahtsime kindlasti taas taksoga ukse ette saada. Taksojuht väitis, et teab kus meie ööbimiskoht on. Viis aga jumala suvalisse kohta ja ütles, et näe seal nurga taga. Olime pimedas getos, kõik vatisid. Prrr. Kohe tuldi "abi" pakkuma. Teadagi mis summa eest. Poemüüja ei olnud ka nõus meid aitama ja taksot uuesti kutsuma, kõik irvitasid näkku ja ma olin kindel, et meid röövitakse paljaks. Ekslesime päris pikalt ringi. Palusime mitmest poest abi, aga ei midagi. Lõpuks olid kohalikud lapsed nõus 5 euri eest meile teed juhatama! Ma pole elus nii õnnelik olnud kui oma hotelliust nähes! Ma olin juba valmis fotoka kotist välja võtma, et tõmmake siis kott ära, aga fotokast oleks kahju... Marokost jäigi sitamaitse suhu just inimeste pärast. Maa ise imeline, rand super, teistmoodi kultuur ja asjad. Aga need inimesed!!! Ma pole elus sellist siirast pahatahtlikust kohanud. Pidevalt tahetakse sind petta, välja pressida, valetatakse näkku! Nüüd ma saan täiesti aru, miks itaallased marokolasi nii väga vihkavad. Seal kus ma Itaalias elasin oli neid muidusööjaid ja vargaid Marokost lihtsalt niii palju. Olid sinna tulnud, tööl ei käinud, ainult varastasid! Kurb, sest tegelikult on kindlasti seal maal ka super inimesi, aga meie neid seekord ei kohanud!

Marrakech oli tegelikult vapustav elamus. Kui paar seika välja jätta, siis olen jumala õnnelik, et seal käisin. Mull meeldib selline ekstreem, et elad getos jne. Aga miks me elasime getos? Sellepärast, et seal on sellised imelised paradiisiaiad kus sa elada saad. Meie omaks oli Riad Nabila.

Selline vaade avanes kui oma toa ukse lahti tegid. Fantastiline elutuba! Ja ma sain printsessi voodis magada! Samuti oli meil hommikusöögi ajaks privaat saal!

Teetuba.

Meie tuba.

Katusel oli päikese terrass.

Hommikul läksime siis taas bussijaama. Saime pileti. Paluti 15:15 kohal olla. Seisme siis kassaluugi juures. Kõik vahtisid ainult meid, sest teised olid ju silmini kaetud kohalikud. Lõpuks tuli mingi vanamees kes kõiki kättpidi bussile vedas. See oli vist mingi parem bussifirma, sest meid viidi kuskile bussiterminali kus toimus osadel bussivahetus. Piletit küsiti meie käest 4 korda :D Lõpuks oli juba naljakas.

Selline oli siis uus linnaosa mida me teisel päeval avastasime. Nagu Milaano :D Käisime paaris poes ka, aga mis ma neid pikki kleite ja seelikuid ikka koju vean :D

Käisime ka Menara aias jalutamas.

Marrakechist lahkudes nägime veel ühte võimsat vaadet. Hakkas rahet sadama, tuli hull tuul ja ennäe ka tornaado! Mul oli hea meel, et olime bussis!

Agadiri poole teel.

Hea oli natukene rahulikumas linnas tagasi olla. Järgmised 3 päeva saime väga palju imelises rannas vedeleda, ookeanis ujuda, ära põleda ja mina sain ka teokarpe otsida. Üks päev oli rannas muidugi hirmus. Jalutasin ringi ja järsku tuleb üks trikooga daam. Kükitab maha seal kus märg liiv hakkab, tõmbab trikoo hargivahelt eemale ja kukub kusema!!! Mul jäi suu lahti! Läksin ta juurde (mitte nii ligidale, et pritsiks) ja küsisin "what the fuck are you doing????" see sonis midagi prantsuskeeles vastu! Appiiiiii!!!!

Ühe korra sain mojitot ka. Nad ei oska eriti kokteile teha. Ei jooda ju. Marrakechis polnud ka restodes alkot.

Keid leidis mulle hiigel teokarbi.

Käisme ka kohaliku rongiga sõitmas. Ega meil seal linnas peale hotellide midagi vaadata polnud ja siis oli nii naljakas kui mingi onu turist igast hotellist pilti tegi :D

Lebotab.

Üks söögikoht oli eiriti hea. Kui kassi kusehais välja arvata :D Kõikidele maitses ja kiitsime. Onu muidugi keevitas kohe arvele 15 euri otsa. Me arvutasime üle ja saime ikka õige summa. Mismõttes ma kiidan taevani ja siis sa keerad kohe mingit jama kokku?

Viimasel õhtul saime lennuki hilinemise tõttu ka hotellis süüa. Midagi erilist polnud, aga jäätisetort oli lahe.

Jalutuskäik sadamas.

Viimane päev pidi meil 18:00 check out olema. Enne seda saime lehe kus oli kirjas, et lennuk hilineb ja väljasõit on 2:30 öösel. Saime siis veel palju ringi jalutada ja isegi natsa tududa. Viimase päeva taksojuht oli lahe, meil enam pappi eriti polnud, see lihtsalt ütles, et tal suva, istuge sisse, raha teda ei huvita :D

Domuse harukontor?

Kuna pea kõik menüüd olid prantsuse keeles, siis sai lõpuks see lugemine päris selgeks. Polnud hullu midagi :D Saiast ja toorest munast on aga küll eluks ajaks kopp ees :D

Bassupildid. Mõnus bassein oli meil seal!

Rand oli imeilus. Valge liiv ja suht soe vesi. Ookean on alati natsa hirmus ka, aga ikka iga päev enam vähem sai ujutud. Mind hämmastas see, et meie hotelli alal olid rannatoolid tasuta. Iga asja eest ju nööriti, kuidas need ometi tasuta olid??? Poiss lohistas veel kohale ja pühkis puhtaks kah!

Öösel ära minnes hilines lennuk veel tunni. Hakkasme 3:30 öösel liikuma. Lennujaamas oli lihtsalt kohutav ootamine. Seisime üle tunni check ini sabas, siis edasi käsipagasi sabas, kohviku sabas, lennuki sabas. Igal pool läks niiiiiiiiiiii kaua aega. Marten arvas, et nad googeldasid igat inimest. Eestisse pididme jõudma 8:50 hommikul, aga jõudsime hoopis 15:00. Terve lennureis magasime. Hea oli kodus olla. Elamusi oli palju, nii halbu kui häid ja nüüd ootan rõõmuga oma Itaalia reisi, sest seal on kõige lahedamad ja ilusamad inimesed. Keegi ei käi sul järel madam madam madam madam ja kui käiks, siis ma poleks pahane :D