Natukene üle kuu aja on olnud päris närvesööv periood ja ma ei tea kui kaua see veel kestab. Õnneks eilsega on hullem osa möödas...
Aga alustame siis algusest... Juuni alguses hakkas Klaabu kuidagi imelikult käituma, oli ühe koha peal ja ei suhelnud. Paar päeva ei käinud wc-s ka ja siis arvasimegi, et kõht kinni. Panime kohe arstile aja. Õhtul koju tulles olid aga kõik tekid ja põrandad verepritsmeid ning mäda täis ja ta tegi sellist punnitamise häält, et arvasimegi, et ju ikka kõhu jamad. Järgmine päev selgus aga arstil, et tal on mädaemakas mis tuleb emastel steriliseerimata kassidel kui nad poegi ei saa. Miks meile polnud sellest enne midagi räägitud, oleks ju kohe ära steriliseerinud... Igatahes, käisime siis paar päeva tilguti all ja lõpuks sai opp tehtud. Arsti juures oli ta nii hulluks läinud, et küsiti, kas me võime ta mingi pressi moodi asja vahele panna, et süstida üldse saaks... Kui talle järgi läksin, siis ta muidugi muutus kohe taltsaks ja arstid lausa imestasid kuidas ta nii rahulikult tilguti all on (ma seisin kõrval). Nemad arvasid juba ajukahjustust kuna ta käitus ikka väga veidralt. Ütlesidki, et narkoosist vms tuli veel ajukahjustus lisaks. Ei no tore! Õnneks nii see polnud, oli lihtsalt stressis.
Kodus oli kõik ok, paranes ja ma ise läksin reisile. Siis aga nädal peale oppi hakkas Klaabu ja Sebastjani vahel hull kisma, ikka nii hull, et enam ei saanudki neid ühes toas hoida. Arst arvas, et kas äkki sellest, et antibiootikumide kuur jäi lühikeseks või siis sellest, et tal pole enam emase lõhna ja Sebastjan ei tunne teda ära... WTF!!! Siis viidi Klaabu 5-eks päevaks kliinikusse tagasi, sai rohtusid ja kosus seal. Siis tulin mina reisilt ja Keit läks ära ning läksin Klaabule järgi. Olukord jäi samaks, ühte tuppa neid panna ei õnnestunud. Urisesid, sisisesid ja tahtsid kohe kallale minna... JUBE!
Paar päeva hiljem Sebastjanit sügades tundsin, et tal on vaktsineerimise süsti kohas muna püsti. Googeldades näitas see, et päris tihti tuleb kassidel marutaudi süstist sarkoom ehk halvaloomuline kasvaja. Panime kohe arsti aja. No ja seal öeldigi siis, et kassidel on 85% sellised moodustised halvaloomulised ja tuleb kiiresti opereerida ning siis see tükk laborisse saata. Miks sellest enne ei räägitud??? Miks ma pean üldse tubast kassi marutaudi vastu vaktsineerima kui see vähki tekitab???
Ja siis veel teine AGA, kas saab üldse operatsiooni teha kuna Sebastjanil on enne neerudega probleeme olnud. Kui neerud haiged, siis ei ärka ta narkoosist üles. Leppisime kokku, et viiakse hommikul vereproovi ja kui sellega on ok, siis kohe opp. Kui veri pole korras siis peame lihtsalt lootma, et see on healoomuline moodustis ja elab kaua elab!
Õnneks oli veri ok ja opp tehti ära. Õhtul saime tagasi lõhkise ja uimase kassi. Pidime nüüd 9 päeva haava siduma ja 2 korda päevas rohtu andma. Haav oli ikka päris jube, korra suutis selle isegi taas veriseks sügada selle väikse aja jooksul kui ma uut sidet hakkasin panema... Nädal aega ei suutnud ma mitte millegi muu peale mõelda kui ainult selle, et tuleks juba need labori vastused. Tööl oli päris karm käia, iga sekund võisin nutma plahvatada, aga kõik olid hästi toetavad ja elasid kaasa...
Eile siis helistasin arstile. Öeldi, et labori tuleused käes, aga et arst kinni ja helistaksin uuesti 15 in pärast, et siis ta kommenteerib. Mõtlesin, et selge... kui juba arst kommenteerib siis on jama. Helistasin uuesti, taas polnud sobiv hetk ja pidin 30 min pärast helistama. Kõik need 45 min istusin ma rõdul ja püüdsin mitte pilti tasku panna, ma ei tahtnud kumbagi kassi isegi enne näha. No ja lõpuks sain siis teada, et see oli mingi healoomuline moodustis ja kõik saab korda!!! RÄME pingelangus ikka, Sebastjan on ju nii minu memmekas olnud juba 12 aastat ja ma ei kujutaks ette kui midagi juhtuks!
Nüüd siis veel see jama, et peame nad uuesti sõpradeks tegema. Hetkel neid ikka kokku väga ei lase kuna mõlemal haavad, aga koos söövad ja vaikselt tutvuvad. Täielik müstika, et kassid kes 6 aastat koos magasid ja üksteist lakkusid on nüüd täiesti võõrad, ma pole enne kuulnud, et steriliseerimine/kastreerimine nii neid muudaks! Arst ütles ka, et nüüd tuleb siis harjutada nii nagu oleks uue kassi toonud. Sebastjan ei taha sellega veel kuidagi leppida, eks näis mis saab, peaasi, et keegi ära ei surnud...
Aga alustame siis algusest... Juuni alguses hakkas Klaabu kuidagi imelikult käituma, oli ühe koha peal ja ei suhelnud. Paar päeva ei käinud wc-s ka ja siis arvasimegi, et kõht kinni. Panime kohe arstile aja. Õhtul koju tulles olid aga kõik tekid ja põrandad verepritsmeid ning mäda täis ja ta tegi sellist punnitamise häält, et arvasimegi, et ju ikka kõhu jamad. Järgmine päev selgus aga arstil, et tal on mädaemakas mis tuleb emastel steriliseerimata kassidel kui nad poegi ei saa. Miks meile polnud sellest enne midagi räägitud, oleks ju kohe ära steriliseerinud... Igatahes, käisime siis paar päeva tilguti all ja lõpuks sai opp tehtud. Arsti juures oli ta nii hulluks läinud, et küsiti, kas me võime ta mingi pressi moodi asja vahele panna, et süstida üldse saaks... Kui talle järgi läksin, siis ta muidugi muutus kohe taltsaks ja arstid lausa imestasid kuidas ta nii rahulikult tilguti all on (ma seisin kõrval). Nemad arvasid juba ajukahjustust kuna ta käitus ikka väga veidralt. Ütlesidki, et narkoosist vms tuli veel ajukahjustus lisaks. Ei no tore! Õnneks nii see polnud, oli lihtsalt stressis.
Paar päeva hiljem Sebastjanit sügades tundsin, et tal on vaktsineerimise süsti kohas muna püsti. Googeldades näitas see, et päris tihti tuleb kassidel marutaudi süstist sarkoom ehk halvaloomuline kasvaja. Panime kohe arsti aja. No ja seal öeldigi siis, et kassidel on 85% sellised moodustised halvaloomulised ja tuleb kiiresti opereerida ning siis see tükk laborisse saata. Miks sellest enne ei räägitud??? Miks ma pean üldse tubast kassi marutaudi vastu vaktsineerima kui see vähki tekitab???
Ja siis veel teine AGA, kas saab üldse operatsiooni teha kuna Sebastjanil on enne neerudega probleeme olnud. Kui neerud haiged, siis ei ärka ta narkoosist üles. Leppisime kokku, et viiakse hommikul vereproovi ja kui sellega on ok, siis kohe opp. Kui veri pole korras siis peame lihtsalt lootma, et see on healoomuline moodustis ja elab kaua elab!
Õnneks oli veri ok ja opp tehti ära. Õhtul saime tagasi lõhkise ja uimase kassi. Pidime nüüd 9 päeva haava siduma ja 2 korda päevas rohtu andma. Haav oli ikka päris jube, korra suutis selle isegi taas veriseks sügada selle väikse aja jooksul kui ma uut sidet hakkasin panema... Nädal aega ei suutnud ma mitte millegi muu peale mõelda kui ainult selle, et tuleks juba need labori vastused. Tööl oli päris karm käia, iga sekund võisin nutma plahvatada, aga kõik olid hästi toetavad ja elasid kaasa...
Nüüd siis veel see jama, et peame nad uuesti sõpradeks tegema. Hetkel neid ikka kokku väga ei lase kuna mõlemal haavad, aga koos söövad ja vaikselt tutvuvad. Täielik müstika, et kassid kes 6 aastat koos magasid ja üksteist lakkusid on nüüd täiesti võõrad, ma pole enne kuulnud, et steriliseerimine/kastreerimine nii neid muudaks! Arst ütles ka, et nüüd tuleb siis harjutada nii nagu oleks uue kassi toonud. Sebastjan ei taha sellega veel kuidagi leppida, eks näis mis saab, peaasi, et keegi ära ei surnud...
