Eile õhtul sain Gerliga kokku. Käisime Vapianos söömas ja siis läksime Pohmakas III-e vaatama. Sai päris palju südamest naerda. Muidugi polnud ta nii super kui esimene osa, aga teisest osast ikka kõvasti parem. Palju oli ootamatusi ja selliseid olukordi kus terve saal oli pinges ja ootusärevuses, et mis nüüd siis :D Lõpp oli muidugi TASE. Nii et need, kes kohe peale esimesi subtiitreid minema jalutasid jäid paljust ilma :D
Topelt hiidkrevettidega salat.
Super mehed :D
Bradley Cooperiga pidi ka pilti tegema!
Reklaamide ajal arutasime milline oleks kõige kohutavam-igavam-piinarikkam film. Minu jaoks oleks see siis ufodega vestern kus mängivad kantri muusika taustal peaosa Adam Sandler ja Drew Barrymore :D Kõik õudused kenasti koos.
Pühapäeval vaatasin sellist filmi nagu "Hachiko-koera lugu". Sattusin juhuslikult vaatama, sest tegu oli tõestisündinud looga. Lugu oli siis koerast, kelle leidis rongijaamast üks ülikooli professor. Alguses üritas mees teda ikka kuskile peresse sokutada kuna naine oli koera vastu, aga siis lõpuks jättis ikka endale. Neist said lahutamatud sõbrad mitmeteks aastateks. Hachiko tuli mehele iga päev rongi vasta ja nad olid kogu aeg koos. Üks päev enam professor koju ei tulnud, ta suri ajuverejooksu. Hachiko viidi mehe tütre juurde elama. Sealt ta aga põgenes ja jooksis oma vanasse koju tagasi. Kohal olles aga mõistis, et enam tema peremeest seal ei ela ning jooksis rongijaama. Alguses üritas tema uus pere ta ikka koju tagasi tuua, aga lõpuks jätsid nad temaga hüvasti ja lasid tal minna. Edaspidi elaski siis Hachiko rongijaama läheduses, tema eest hoolitsesid rongijaama töötajad ja iga päev samal ajal ootas ta oma peremeest rongi pealt koju. Ükskord sattus ka peremehe naine samasse linna tagasi ning kuulis lugu, et koer siiani ootab. Käis siis ka teda vaatamas, istusid ja nutsid seal koos :( Kokku ootas truu koer oma peremeest 9 aastat iga päev, nii kaua kuni ta seal samas suri. Selleks hetkeks oli temast juba rongijaama legend saanud ning talle püstitati ka ausammas.
Ma pole vist ammu niimoodi nutnud, mitu tundi ei saanud olla. Seda peaksid vaatama inimesed, kelle arvates on loom lihtsalt loom ja arvavad, et neil pole mingeid tundeid. Õnneks hakkab ikka maailm paremuse poole muutuma, keelatakse ju nt kosmeetikatoodete jaoks loomakatsed jne :) Ma ei saagi aru miks neid tehti??? Ega küüliku nahk ei ole sama mis inimese nahk, vaevalt nad toodetele ühte moodi reageerivad!
Igatahes, väga armas film oli. Ma nägin USA varianti, tahaks nüüd Jaapani varianti ka näha, aga mõne aja pärast, praegu ei tahaks ennast rohkem traumeerida.
Päris Hachiko ja kuju, mis siiani Shibuya rongijaamas on.
Pühapäeval käisime Keiduga Ämeerikan deidil ehk dinner ja muuvi. Söömas käisime Vapianos, see on alati kindla peale minek. Kinno läksime vaatama filmi "The Impossible". Kuna ma olen suur katastroofi ja tõsielu filmide fänn, siis seda filmi ma lihtsalt pidin nägema. See film oli ka PÖFF-il. Päris jubedaid kaadreid sai näha ikka, kuidas see Tai tsunaami asi toimus ja kui puruks ikka inimesed olid! Mingi hetk hoidsin ainult silmi kinni, sest ei suutnud vaadata ja ülejäänud ajast ulgusin nutta. Tõsiselt hea film oli! „Ilmvõimatu“ põhineb tõestisündinud juhtumil ja räägib unustamatu loo perekonnast, kes sattus kümnete tuhandete teiste inimestega ühe kaasaja suurima looduskatastroofi kaose keskele. Ehedat hirmu mahendavad kaastunne, vaprus ja lihtne headus, millega Maria ja tema pere oma elu süngeimatel tundidel kokku puutuvad. „Ilmvõimatu“ on ühtaegu nii intiimne, masendav kui ka tujutõstev teekond inimese südamesse.
Eile käisime rahvaga kinos Eesti filmi "Seenelkäik" vaatamas. Nagu ikka Eesti film, et ise pidid sealt seest mõtte leidma ja natukene venis. Imelik, et ühtegi paljast inimest ei näidatud, see ju Eesti filmidele ka kohane :D Aga tegelikult oli see päris hea, sai naerda ja näitlejad olid ka tasemel.
Olime juba ammu enne kokku leppinud, et peale filmi lähme Texasesse kanatiibu sööma ja siidrit jooma. Kaapisime siis läbi veelompide jala vanalinna. Texasesse me sellegi poolest ei saanud, kuna seal oli täismaja ja ühtegi lauda vabanemas polnud. Kes oleks võinud uskuda, et sellises tavalises pubis peaks ka siis laua kinni panema??? Igatahes kõmpisime tagasi Mere pst. Scotland Yardi. Seal oli ruumi ja ka kanatiibasid. Need ei olnud muidugi sellised head krõbedad nagu Texases, aga ajas asja ära. Siidrit me ka ei joonud vaid võtsime suure kannuga sangria taolist asja mille nimi oli "Itaalia limonaad" :D Nii et oli nunnu laupäeva õhtu.
See film on hetkel kinodes ka. Ülemaailmselt tunnustatud ja auhindadega pärjatud režissööri Walter Sallesi lavastatud "Teel" põhineb Jack Kerouaci legendaarsel romaanil, mis kujunes suunanäitajaks ning inspiratsiooniallikaks mitme põlvkonna noorte jaoks, kes elus oma kindlat kohta otsisid.
Film viib 1950-ndate aastate Ameerikasse, kus noored inimesed püüavad aru saada, mida oma eluga peale hakata ja millise suuna oma eluteel võtta.
Väga lahe ilm hulludest noortest kes oskavad elu nautida :D Mul tuli ka kohe rändamise tuju peale.
Kuna tegemist oli "The Notebook-i" ühe autori filmiga, siis pidin vaatama. Pubekate lemmik Miley Cyrus sai oma peikaga selle filmi ajal tuttavaks. Täielik nutukas ja ajaviite film, aga meeldis.
Jake Gyllenhaali filme lihtsalt peab ju vaatama. Päris karm film oli elust, sõjast, vendadest ja armastusest. Väga meeldis!
Mis siis seekord toimus? Ei midagi erilist. See töönädal oli nii hull et reedel koju jõudes vajusin lihtsalt voodisse. Laupäeval oli vedelemise päev ning siis pizza ja filmiõhtu. Pühapäeval lubas vihma aga kui ma varavalges silmad avasin siis oli päike väljas nii et hakkasime kiiruga aknaid pesema. Klaabu aitas ka kaasa, ta nühkis teiselt poolt, kahjuks ei läinud nad puhtamaks vaid mustemaks :D Aga tubli ikka ju :P Pärast läksime linnapeale. Kolasime natukene poodides, tahtsin näha kas mu kingad mind ikka ootavad. Ei oodanud kusjuures, öeldi et Võrus on mu number, mhmh, sama hästi võiks öelda et Londonis on, järgi sinna ju ei lähe. Aga õnneks saadetakse nad mulle siia ikka ära. Nõme oleks et 2 kuud ootasin et osta saaks ja nüüd jääks ilma eksole. Saime ka nutitelefoni võlusid juba tunda, nt saime tee peal uurida kas need poed on lahti kuhu minna tahtsime ja kus nad täpselt asuvad. Samuti sain osta ära Solarise kinopiletid, summa lisatakse mobiili arvele ja saadetud triipkoodiga saab sisse, kui vägev see on??? Olen täitsa nutitelefoni fänn nädala ajaga, saab elu palju kergemaks, nt trenni bronnida paari sekundiga otse Myfitnessi appsiga jne :P Lahe! Käisime jooksuga Lidos söömas (seal muide on parimad kartulivormid üldse) ja siis läksime kinno. Nali oli muidugi see et piletit ostes ja kohti valides ei pannud me tähele et seal saali asetus on teistpidi ja kui enda arust võtsime tagant kolmandasse ritta piletid sest pärast selgus et need olid eest kolmandas ikka :D No hea et vähemalt siis "viimasesse" ei võtnud, oleks esireas kael kõveras silmi punnitanud. Filmiks oli "Metsamajake". Ma olen lapsest saati kinodes suuremalt jaolt just õudukaid vaatamas käinud ja siis juba 10-ne minuti pärast peale filmi algust mõtlen et miks ma seda küll vaatama tulin :D Trailerit vaadates tundus selline "The Wrong Turn" moodi film, et minnakse matsa ja siis hakkab tapmine pihta. Noh hakkaski aga teema oli ikka hoooooopis midagi muud, kunagi pole ilmselt sellist teemat veel olnud. Ma ei oska seda isegi seletada, seda peab nägema mis seal toimus, suht sürr värk oli ja üldsegi mitte tavapärase lõpuga. Vahepeal ei saanud muffigi aru aga lõpus loksus paika, mingit mega elamust ei saa just aga samas idee oli väga hea ja lahe kui sa ette ei tea kogu filmi sisu ja ei oska aimata kuidas lõppeb.
Aaaa autosaaga jätkub ka. Avastasime mingi aeg et ups ülevaatus pidi märtsis olema, no ok auto ju ei sõitnud ka vahepeal eriti. Keit siis läks reedel ülevaatust tegema ja ei saanud läbi, mingi pidurite jama. Laupäeval siis remonditi nats ja mindi korduvale aga ikka ei saanud läbi!!! Ei ole võimalik noh! Nii et nüüd siis taas tuleb putitada ja jamada, õnneks peab üks kord korduva eest maksma ja see on 10.- nii et pole hullu, aga no ikkagi jama jälle :( Kurb kui Nunnu sõita ei saa.
Väga hea film!!! Tõestisündinud lugu noorest surfarist nimega Bethany Hamilton kes on sünnist saati põhimõtteliselt vees elanud ja surfanud. Ühel päeval jääb ta aga hai rünnakus oma käest ilma. Kui see lugu poleks tõestisündinud siis ta oleks olnud eht selline Ameerikalik õpetlik lugu et: vahet pole et mul kätt pole aga ikka olen iga päev õnnejunn ja suu kõrvuni. Aga see näitas hoopis kui suur tahtejõud võib olla, sest ta otsustas et hakkab taas ühe käega surfama ning osaleb ka suurtel võistlustel. Tänasel päeval ongi ta professionaalne surfar ja tegeleb heategevusega. Filmi lõpus näitab kaadreid mis filmis ka olid, aga näidatakse siis päris Bethanyga mis olid tema enda kaameraga filmitud, üks ühele olid lavastatud.... lahe! Googeldage nime siis näete milline ta päriselus on... Film oli filmitud Hawaiil, appi kui ilus seal on, siiani ei jõua kohale et ma seal käisin :) Ma nii kadestan inimesi kes saavad aastaringselt plätudega käia ja koos ookeani/merega üles kasvada, mul on hea meel et ma sain ka kõik oma lapsepõlve suved meres istudes veeta. Meie kliima läheb ikka nii hulluks kätte, mai kuus on ikka veel nii külm et töö juures istusin 3 päeva mantli ja salliga ning jalad külmetasid, ma saan aru miks inimesed soojale maale kolivad, see mõte on mul ka kogu aeg peas. Aga vaadake seda filmi, Helen Hunti näeb seal ka :)
teisipäev, 1. mai 2012
The Help. Film rassismist. Kuidas koduabilised igasugu jama taluma pidid. Minu jaoks on suht piin selliseid filme vaadata kuna mulle lihtsalt ei mahu pähe kuidas saab kedagi nahavärvi või ma ei tea mille muu tõttu liigitada. Miks on meil just nii et suurem osa harimata ja kitsa silmaringiga osse on ka kohe kõvad näpuga näitajad, see on niiiiiiii jube ja ma olen ikka tuliseid vaidlusi sellel teemal pidanud. Kuigi mis siin ikka vaielda, teada on ju et tegelikult on mul õigus et kõik on võrdsed, siin pole muid variante. Kõigil võib olla oma arvamus aga rassism pole arvamus vaid idiootsus. Aga film oli hea, näitab kuidas üks valge tüdruk ennast sellest orja pidamise keskkonnast tahab välja murda ning koduabiliste juttude põhjal raamatu kirjutada. Saab nutta ja naerda ja vahepeal tahaks tv-d lüüa sest mõni on eriti tropp. Soovitan.
Friends With Kids. 2 sõpra näevad kuidas nende sõbrad abielludes muutuvad. Enam ei pöörata välimusele tähelepanu, seltsielu on surnud, karjutakse, tülitsetakse ja lapsed on põrgulised :D Nad tulevad siis idee peale et võiks omavahel laps saada ja kogu seda jama vältida, et mõlematel oma elu aga ühine laps :) Natukene lootsin rohkem komöödiat kuna seal ju Bridesmaidsi tiim, aga muidu hea.
Last Day on Earth. Mina kui katastroofi filmide fänn pidin ju peale selle pealkirja nägemist ka filmi vaatama :D Polnud suurem asi, näitas kuidas inimesed viimase päeva maal veedavad.
Before Sunset. See film täiega meeldis. Mees ja naine saavad üle 10-ne aasta kokku ja siis hakkavad meenutama kuidas nad olid ja rääkima kuidas elu hetkel on, enne päikse loojangut teevad nad otsuse kas olla edaspidi koos või ei.
The Vow. Naine kaotab autoavariis mälu ja ei tunne enam abikaasat ära. Mäletab 5 aasta tagust aega ja tahab sinna ellu tagasi minna. Mees aga üritab teha kõik et teda tagasi saada ja meenutama panna. Tatum Channingu pärast tasub vaadata küll ;)
See film oli sellel aastal ka Pöffil. Päris karm film, tundub et mõni inimene on kohe sünnist saati üks kurjus ise, suht jube kui selline laps peaks olema!!! Poiss on täispõrguline ja ei allu kasvatusele ning hakkab juba väikse lapsena jubedusi korda saatma. Emal, keda mängib Tilda Swinton, ei jää pärast poisi tapatööd muud üle, kui enesesüüdistusega taluda vaenuliku ümbruskonna etteheiteid. Mida peab tundma sotsiopaadi ema? Väga karm film aga väga soovitan! Ise hakkasin ka seda poissi kartma ja mingi hetk tahtsin lihtsalt sinna filmi sisse minna ja talle vastu vahtimist virutada, film haaras nii kaasa.
Lihtsalt kõige geniaalsem ja parim sari maailmas :D Olen neljanda hooaja juures, mõtlen hirmuga et viies on ju hetkel viimane, siis peab otsast peale hakkama!
Sundance Filmi Festivali parima filmi võitja. Teistmoodi armastuslugu. Anna on Inglise vahetusõpilane LA-s ja armub kohalikku poissi. Kui ta viisa läbi saab siis otsustab ta et kohe siiski koju ei lähe vaid veedab suve ka selle poisiga. Kui ta siis sügisel korraks koju läheb ning tagasi USA-sse tulla tahab siis ei lasta teda viisa tingimuste rikkumise tõttu piirilt enam üle, maale on sisenemine teadmata ajaks keelatud. Poiss siis tuleb ise Inglismaale külla, proovitakse kaugsuhet, isegi abiellutakse et tüdruk taas USA-sse saaks, aga ikkagi ei lasta teda sinna. Lugu siis räägibki mis edasi saab. Tõsiselt hea film oli, väga soovitan!
Film kandideeris parima naisosatäitja ja meeskõrvalosatäitja Oscarile. Michelle Williams oli tõesti hea, aga film midagi erilist küll ei olnud. Jutustatigi lihtsalt lugu mis juhtus nädala jooksul filmi "The Prince and The Show Girl" võtete ajal.
Kui ta õde kaob, on Jill kindel, et taas on mängus temagi 2 aastat tagasi röövinud mees, keegi aga ei usu et ta üldse kunagi röövitud oli, veel vähem et ta õe röövis sama mees. Vahepeal oli isegi natukene põnev aga üldiselt ootasin midagi enamat.
Suppper hea film, muidugi megahea/ilus näitleja ja lahe musa!
Cannes 2011 auhind. Kirsten Dunst meeldis mulle juba siis kui ta lapsena "Intervjuu vampiiriga" filmis mängis. Küll me alles kadestasime teda, esiteks sai ta vampiir olla ja teiseks Brad Pitti ja Tom Cruisega hängida. Selline natukene "raskem" film, aga väga hea. Alguses ma ei saanud arugi millest film on (kuna ma treilereid enne filmi ei vaata), tundus selline inimese psüühika ümber käiv aga siis tuli välja et on hoopis katastroofi film ja nende suur fänn ma ju ka olen.
Film võitlusest vähiga. Hea nutukas.
Natuke teistmoodi noortekas, palju erinevaid sündmuste käike, päris ok oli.
Eluline. Masendav. Abielupaar (Kate Winslet ja Leonardo DiCaprio) paistavad väljast poolt ideaalne perekond - 2 last, maja, mees käib tööl ja naine on kodune. Tegelikkuses vihkavad nad aga oma elu. Nad arvasid kunagi et nende elu tuleb põnev ja rutiinivaba, see aga nii ei läinud. Mees teeb tööd mida ta vihkab ja naine passib kodus. Päris sõpru ka pole, on vaid naabrid kellega "small talki" peetakse. Selle ilusa väliskihi all on aga tegelikkuses peidus viha, petmine, süüdistamine ja kaklemine. Nii nad siis otsustavad et üritavad sellest jamast välja tulla ja kolivad Pariisi et uut elu alustada. Plaanid aga muutuvad... Tõeliselt eluline film oli, eks paljud inimesed ju lihtsalt venitavadki päeva õhtusse ilma millegist rõõmu tundmata, ilma päriselt elamata, aga väliselt on kõik suurepärases korras. Mõlemad näitlejad olid tasemel!!!
Poiss leiab ükspäev internetist kadunud laste piltide seast enda lapsepõlve pildi. Kes ta siis tegelikult on ning kes on inimesed keda ta emaks ja isaks pidas? Selline ajaviite film.
Vaatasin kuna Hawaiil filmitud. Tegevus oli küll teistel saartel aga ikkagi oli sama loodus, tuul, linnud mida ma ka nägin/kuulsin (imelik et kanu ei näidanud). Film algas lahedalt lausega: kõik me sõbrad mandrilt arvavad et mis meie elul siin paradiisis viga on, surfame ja joome mai taisid. Tegelikult on paradiisis samad mured mis mujal.
Mitte nii hea kui esimene ega teine aga Robert De Niro on ikka nii lahe et pidi vaatama. Nalja sai ikka ka. Nüüd on siis väiksed Fockerid majas :D
Film räägib tänapäeva ohtudest ehk sellest kuidas üks 14 aastane tüdruk hakkab internetis suhtlema oma teada 15 aastase poisiga, kohtumisel selgub aga et tegemist on hoopis ligi 40 aastase mehega.
Suht teada tuntud lugu et parimad sõbrad avastavad aastate pärast et on üksteist kogu aeg armastanud ja siis saab üks nendest muidugi surma.
Jake Gyllenhaaliga väga põnev film. Lugu sõjaväe helikopteri piloodist kes järsku ärkab rongis ja ta on hoopis teine inimene. Siis aga mõne minuti pärast ärkab taas teisest kohast, mingist kapslist ja ekraanilt tulev hääl seletab talle et ta töötab nüüd nende heaks ja tema ülesanne ongi minna ajas tagasi sinna rongi ja leida üles pomm ning pommipanija... tegelikkuses plahvatas selles rongis pomm juba hommikul ja oodata on lisa. Pärast veel selgub et tegelikult on Jake ise ka surnud, ainult mingi osa tema ajust töötab ja sellega siis saadetaksegi teda siia sinna. Tõsiselt põnev film tõesti!
Ostsin korraga kohe 3 uut filmi, sest need kõik on mu ühed lemmikud. Tuulest Viidud käisin väiksena 13 korda kinos vaatamas ja alati vaatan kui tv-st tuleb. Teisi olen ka ikka pea 10 korda näinud ja vaatan veel ja veel.
Tom Hanks on nii lahe! Ta suudab ka üksinda mängides hea filmielamuse anda (nt. Wilsoniga film) ja Forrest Gump on üks mu läbi aegade lemmik film. Siin ta mängis Julia Robertsiga. Alguses tundus et mängib taas sellist "juhmardit" nagu tavaliselt, aga ei olnud päris nii. Lugu siis keskealisest mehest kes läheb tagasi ülikooli ja seal on õpetajaks Julia Roberts. Ega erilist elamust ei saanud ja mingit põnevust ka polnud, lihtsalt ajaviide ja avastus et appi kui vanaks ikka kõik on jäänud :D
Ausalt ma vaatasin seda filmi ainult Matthew McConaughey pärast, polnud teda ammu näinud :) No täielik möga :D Ärge jumala eest vaadake!
Arvasin et ka täielik jama, aga oli vähemalt paar üllatusmomenti.
Tahtsin 4 korda vähemalt filmi kinni panna. Selline viha tekkis et jube! Esiteks on tsirkus minu jaoks üks jube asi, klounid on ju kohutavad elukad (meil on laupsepõlvest trauma klouniga nimega Lõbus Rocky, prrrr) ja teiseks piinatakse seal loomi, ükski loom ei ole ju seal heaga trikke tegema õpetatud ja ma ei kujuta ettegi mis tingimused üldse ränd-tsirkuses olla võivad!!! Nii et tsirkusesse minu jalg ei astu! Aga filmist siis... Seal siis näidatigi ühe ränd-tsirkuse elu, kuidas seal loomi piinati, inimesed olid orjad jne. Väga vägivaldne film, ulgusin ja vaatasin! Kõik küll sai ok lõpu, aga pärast oli pikka aega vastik tunne, tulid jälle kõik need piinatud loomad meelde. Ja need kes arvavad et ühiskonnas loomade heaolule nii suur tähelepanu osutamine on mingi pseudoprobleem, siis te eksite, tegelikult on nii et päris paljude mõrvarlike psühhopaatide varakult avaldunud tunnuseks on loomade julm kohtlemine ja siis minnakse juba inimese kallale. Nii see ka filmis oli. Tegelikult oli väga hea film, sest see pani mõtlema, ei olnud lihtsalt ajaviiteks.
Olin enne veendunud et maailma kõige halvemad filmid on "Mars attacks" ja "Kaheksajalgsed ebardid" (tegelikult olen mõlemast ainult katkendit näinud, sellest piisas), aga ei ei ei ei eiiiiiiiii. Üks õhtu sattusime filmi peale "Kumm" (autorehv) ja jäime seda lihtsalt sellepärast vaatama et me ei uskunud et on võimalik teha film rehvist kes inimestel päid otsast laseb. Üks koht oli hea, politseinik küsis "kus rehv on" ja teine vastas "vaatab majas telekat" ja siis näitas kuidas rehv istub diivanil ja vaatab telekat!!!! Kusjuures see ei olnud mõeldud komöödiana vaid taheti ikka vist õudukat teha. 15 minutit vaatasime ja ei uskunud oma silmi :D Leidsin 30 sekundise treileri, seda peab nägema :))))) USKUMATU!!! Milleks küll??? Üks haige film tuli veel meelde - "Kes mind õgib", see pealkiri oli nii nõme et pidime Margisega selle filmi laenutusest võtma. Kommentaare ei vaja ja "Kes mind õgib 2" on siiani vaatamata, milline kaotus...
Täiesti ebahuvitav USA high school draama, nii igav et kerisin isegi vahepeal edasi ja ei jäänud millestki ilma. Kusjuures trailerist tundus küll põnev, aga eks need on sellised trikiga asjad mida ma kunagi enne filmi pikalt ei vaata kuna nad räägivad kogu sisu ära.
Ilus ja oli isegi huvitav vaadata, terve film ei teadnud kuidas asjad lõppevad ja see on USA filmide puhul väga eriline asi.
Beyonceeeee, umbes nagu Fatal Attraction. Hull mutt terroriseerib ja möllab ringi :D
Mõnikord saab ka teine naine esimeseks naiseks. Eluline film.
Ryan Reynolds ju!!! Peale Buried filmi olen temast täiesti vaimustuses, enne tundus selline tola :D Film ise oli taas nii Ameerikalik kui olla saab :D Ega ma tegelt ei viitsigi siia sisust pikalt kirjutada, panen trailerid pigem enda jaoks meeldetuletuseks mida vaadanud olen.
No minu jaoks niiiiiii vastumeelne film kohe algusest. Et lapsepõlvesõbrannad ja siis hakkab üks teise meest tahtma. Eks neil omavahel on sõpruses probleeme olnud ka, aga minu jaoks on sõprus siiski kõige püham asi nii et sellist olukorda pole minu maailmas olemas et niimoodi reedetakse ükskõik mis asjaoludel.
Ryan Gosling, veel üks lemmik Ryan... sest no The Notebook on maailma kõige ilusam armastusfilm, võistleb isegi City of Angels´iga. See film meenutas natukene The Change Up´i kus siis mängis teine Ryan :D Nendest kolmest kõige parem.
