Sri Lanka - Nirvana for beach lovers!

14.03. varahommikul alustasime on teekonda Sri Lankale. Miks just Sri Lanka? Tahtsime Euroopast väja ja olime selle maa kohta väga palju head kuulnud. Eks hea hinnaga lennupiletid mängisid ka suurt rolli :) Läbida tuli Tallinn-Stockholm-Doha-Colombo. Sõit kestis kokku 16 tundi, aga nende suurte uhkete lennukitega oli lausa lust sõita. Pakuti palju süüa, veini ja isegi ehtsat šampust :) Lisaks sellele sain kõik uuemad Oscari filmid ära vaadata ja muidugi palju tukkuda. Colombosse jõudsime 2:30 öösel. Kutsusime hotellist endale autojuhi vastu, et ei peaks pikalt seiklema ja saaks natukene magada. Appi milline kuumus kohe lennujaamast väljudes vastu lõi! Nagu sauna oleks astunud :D Autojuht viis meid ära ja saime oma toa kätte. Siis aga avastas Keit, et ta üleõla kott on kadunud, see oli autosse jäänud. Jumal tänatud, et me suvalist taksot ei võtnud vaid hotelli kaudu, sest nemad said nüüd kohe juhi tagasi kutsuda ja saime koti kätte. Juht veel leidis oma fotoalbumi ja kukkus pilte näitama kuhu me minema peaksime ja mida täpselt tegema - nagu paberil Google? :D

Igatahes vajusime kiiresti sügavasse unne, sest sõit oli olnud pikk ja väsitav. Hommikul nägime lõpuks kus me siis oleme. Majake oli keset banaanipuid, aias sõid vöötoravad ja troopilised linnud puuvilju. Kõik oli ilus nii kaua kuni ma vannituppa läksin ja miniinfarkti sain, sest kraanikausis oli mega suur prussakas, see on troopikas vägagi normaalne nähtus, aga ehmatas ära küll. Küprose kogemusest tean, et need sunnikud lendavad ka veel ning just see ajab mind ärevusse, mõelda vaid kui ta pähe peaks lendama :D Kutsusime siis peremehe kes naeru saatel võttis kapist mürgi ja hakkas teda piserdama. Muidugi tõusis selle peale elukas lendu ja hüppas maha. Perenaine kukkus siis jalgadega sõjatantsu tegema ja püüdis teda laiaks litsuda :D Ma ausalt öeldes ei teagi kuidas see asi lõppes. Mina sain lõpuks pestud ja asusime teele. Kuna selgus, et rongid ei sõida, siis sõitsime tuk tukiga bussipeatusesse ja sealt edasi Colombosse kus otsisime omakorda bussipeatuse üles ja algas pikk loksumine Lõunarannikule, Unawatuna suunas. Kokku kuskil 3-4 tundi (umbes 125 km). Samas vaated olid imelised, musa mängis ja sõit oli imeodav. 

Lõpuks jõudsime oma Unawatuna hotelli. Hotelli nimi oli Paradise Garden ja seda kõike ta tõesti oli. Igaühel oli oma sissekäiguga majake ning ühine imeilus aed. Väga oluline hotelli valiku puhul oligi just see, et ta ei meenutaks euroopalikku hotelli, aga samas pidi seal olema konditsioneer, sest muidu oleks magamine võimatu. Plussiks oli see, et omanikuks oli Itaalia mees, kes oskas eurooplastele meelepärasemat hommikusööki pakkuda ja muidugi oli seal väga puhas :) See oli ka ainuke koht, kus head kohvi pakuti, ilmselgelt Itaalia oma. Mujal saime teevett meenutavat lurri või siis ühest kohvipoest nii solgilõhnalist/maitselist kohvi, et pidime selle lausa ära valama :D

Üleval pildil siis meie elamine, natukene aeda ja koht kus hommikusööki sõime.

Ühisel puhkealal oli võrkkiik kus oli mõnus õhtuti kiikuda ja džungli hääli kuulata. Ühel õhtul pidin sealt aga peaaegu alla kukkuma, kuna aias lendas rusika suurune põrnikas, kes tahtis ilmselgelt mind oma poegadele pessa mängida viia. Põgenesin. Aga eks tegelikult oli põnev jälgida kuidas õhtul iga põõsas "elama hakkas". Roomasid välja gekod, sisalikud, putukad, ussikesed, tirtsud ja igasugused muud hääli tegevad elukad.

Hommikul olime varakult üleval ja läksime aeda hommikusöögile. Hommikusöök oli väga hea, sai omletti, röstsaia, kohalikke pannkooke, moosi, papaiat ja ananassi. Samuti olid erinevad värskelt pressitud mahlad ja kohvi. Ehk siis täiesti ok valik :) Sellises kuumuses ma poleks mingit lihatoodet julgenud süüagi. Eks väike salmonella kartus oli, aga ei juhtunud midagi. Mulle tndub, et kui võtan kaasa kõik vajalikud rohud ja esmaabi paki, siis ei juhtu midagi, aga kui neid ei võta siis kukun peaga vastu kaljut, saan kõhuviiruse ja ma ei tea mida veel... Tuleb vist alati kaasas kanda, siis ei juhtu midagi! Peale sööki kimasime kohe randa ja esimese asjana luristasin ühe kookose ära. See maksis seal mõned sendid ja oli nii hea!

Rand oli lihtsalt fantastiline. Sinisinine vesi mis oli ilmselt ka kuskil +33C. Õhk oli muidugi päikse käes ma usun, et +45C kanti, sellega oli alguses suht raske harjuda, aga nädalaga oli juba ok. Lihtsalt pidid arvestama, et kogu aeg vesi voolab, sest ka õhuniiskus oli 99%. Aga väga meeldis see, et ka öösel oli +30C, see oli lihtsalt nii mõnus.

Nagu privaatrannas ju.

 

Sellistes putkades müüdi kohalikku toitu. Isegi nii väikses putkas töötas 3-4 inimest. See oli seal jube naljakas, et nt restos toob sulle üks inimene menüü, teine noad ja kahvlid, kolmas võtab tellimuse, neljas toob tuhatoosi, viies toob söögid, kuues toob joogid, seitsmes viib nõud ära ja kaheksas võtab raha :D No tegelikult oli see väike liialdus, aga tõesti, umbes 4-5 inimest teenindab sind raudselt. Huvitav, kuidas nad raha jagavad?

Põhiline liiklusvahend oli tuk tuk. Sellega sai siis väiksemad vahemaad sõidetud ja hinda tuli kaubelda. Saime ikka päris pööraseid sõite kogeda, sest liiklus on seal ikka väga väga hull. Bussiga sõites tuli vahepeal silmi kinni hoida, sest kitsastel teedel toimus liiklus ma ei tea mitmes reas. See hullus pole ka ime, sest Sri Lanka pole väga palju Eestist suurem, aga seal elab 20 miljonit inimest! Bussidega oli seal ka hea nali, pidid peaaegu, et hoo pealt sisse hüppama. Ukse juures ongi üks kutt kes lisaks pileti müügile tegeleb ka peatuses inimeste peale kutsumisega, et buss ei peaks niisama seisma jääma kui keegi ei vehi. Alguses ei saanud ma sellest kiirustamisest aru, aga kui ma nägin, et nt samasse kohta minevaid busse tuleb mitu üksteise järel, siis loogiline ju, et esimene saab kliendid ja sellest ka see ette kimamine ja inimeste peale tõmbamine :D Mirissast Matarasse minnes kohmitsesime me vist liialt oma kohvritega, sest buss küll korraks peatus, aga meid ära ei oodanud. Üldiselt ei oodata sinna väga suure pagasiga inimesi. Kui see su jalgade juurde mahub, siis on ok, aga eraldi pakihoidu seal pole. Turist on rikas ja sõidab autoga mitte bussiga eksole :D Meie oleme need kes tahavad alati väga kohalikku kogemust saada, isegi kui see on ebamugavam. Õnneks oli meie pagas väike ja saime alati hakkama.

Tuk tuki sõidu stiilinäide:

Unawatunas oli mäe otsas üks ilus tempel, tegime sinna jalutuskäigu. Templis tuli jalast ära võtta ja suht kohutav oli paljajalu sulaval asfaldil käia.

Sri Lankal on kõik kohad koeri täis. Kõik on ühesugused ja meie ühtegi kurja koera ei kohanud, kõik olid sõbrad ja käisid sinuga mõni aeg kaasas. Koerad olid nunnud, aga koera suurused nahkhiired kes ööpimeduses välja tulid, polnud üldse nii nunnud :D

Buddha kuju juures.

Kohalik õlu oli väga hea! Kokteile seal väga teha ei osatud ja vein oli väga kallis.

Ühel õhtul läksime hulluks ja tahtsime erinevaid toite proovida. Näiteks tuunikala steiki, kohalikku kana karrit erinevate kastmete ja lisanditega jne jne. Kõike muidugi ära süüa ei suutnud, aga väga maitses. Iga toidu juurde topiti friikaid ka, aga neid õnneks väga ei söönud.

Jalutuskäik Jungle Beachile. Vahemaa oli 2 km, aga päris palju oli ronimist ja ülesmäge rassimist ehk siis kulus päris palju aega ja vett ja voolasime ojadena :D Aga see oli seda väärt.

Jõudsime sellisele paradiisirannale kus oli hea snorgeldada.

Koerad hullasid ka rannas. Üldiselt magasid nad rannatoolide all, aga mõni hull tahtis just päikse käes olla.

Värskeid mahlu sai ikka liitrite viisi joodud.

Kameeleoni poiss.

Sisalik.

Ühel päeval oli rannas ülisuur tanker. Hakati liiva kaevama ja randa suuremaks ehitama, sest paar aastat tagasi oli hoovus pool randa kaasa viinud.

Lõuna. Jõudsime ainult paaril korral lõunat süüa kuna nii palavaga lihtsalt ei suutnud no ja ega polnud aega ka :D

Unawatuna linnast 5 km kaugusel asus Galle. Seal käisime linnapeal ja kindluses jalutamas. Tegelikult väga linnadesse ei kippunud, sest seal valitses täielik kaos ning grammigi õhku polnud hingata. Galle vanalinna osa oli selline suletud piirkond kus nägi vaid turiste ja oli nats euroopalikum. Kui aga sellest osast välja astusid, siis lämmatas sind paks õhk ning sekundiga jäid tuki/bussi/ratta/auto/lehma/inimeste ette :D Põnev kogemus, aga jällegi kaua seal hullaris liikuda ei taha, ikka tahad oma džunglisse ja randa tagasi.

Ohhh need puuviljad! Imehead! Lemmikuteks said papaia, ananass, beebibanaanid ja kookos.

Meie tänav Unawatunas. Lastel lõppes kool vms. Kõik koolivormides, paljajalu ja üritasid su tähelepanu võita :)

Kohalik chilline toit - rotti. Siiski pole sabaga rotiga midagi pistmist :D

Õhtuti tulid ka kohalikud randa. Päeval käivad nad pikkade riietega/vihmavarjudega, et päike päris ära ei tapaks.

Meie tänav:

Mulle meeldis see, et mereandide hinnad olid võrdsed nt pasta ja pizza hindadega. Neid viimaseid me muidugi ei söönud, lihtsalt tundus naljakas. Mereannid olid seal lausa nii head, et Keit kes tegelikult mereande ei söö (üliharva ahjukala), sõi alguses paneeritud kala ja krevette ning lõpus kooris ise grillitud krevette ja sõi need ära!

Väike rahanäide ka. Põnev on kui näed eurost erinevat raha.

Põlenud inimesed tukis.

Üheks päevatripiks oli plaanitud Hikkaduwa külastamine. Läksime tukiga sinna ja juht vedas siis meid seal natukene siia-sinna. Esimesena läksime tsunami Buddha kuju juurde mis oli jäänud peale tsunamit puutumatuks.

Siis läksime kilpkonnade farmi ja haudejaama. Seal oli üks tore onu, kes seda kohta annetuste najal üleval peab. Kasvatab poegasid, et neil oleks suurem võimalus ellu jääda, aitab vigaseid jne. Pärast laseb nad vette tagasi. Õudne oli see, et onul oli tsunamiga hävinud kodu, hukka saanud kogu pere ja see sama farm, mille nüüd uuesti üles ehitas.

Munad hauduvad.

Mulle topiti kohe kõik elukad kätte :D "Madam, take it, take it".

Väga muheda näoga ju.

Käsikäes on julgem.

Edasi läksime tsunaami muuseumisse. Seal tuli küll pisar silma, lihtsalt kohutav mis toimus!

Kui vaatamisväärsused üle vaadatud, siis läksime edasi Hikkaduwa randa.

A coconut a day keeps the doctor away!

Sättisime ennast mõnusalt palmi alla. Päikese käes lihtsalt ei olnud võimalik olla, kõik inimesed olid varjus, käisid ujumas, võtsid natukene aega püsti päikest ja siis varju tagasi. Päike on seal lihtsalt halastamatu.

Mingi hetk kuulsin võsas sahinat, hüppasin püsti ja kohe oligi mao pea väljas ja roomas minu suunas, üle meie asjade teise põõsasse :D Ehmatus oli ikka väga suur, aga hea, et pildi sain teha. Mõelda vaid kui ma oleksin seal suu lahti maganud.

Krabi.

Alles valmivad.

Ka Koggala rannas sai käidud. Seal pidid need keppide otsas kalastavad mehed olema, aga meie neid ei näinud, ilmselt oli liiga vara. Ilus koht, aga ujuda kivide tõttu ei saanud, sellepärast ei jäänud me sinna väga kauaks.

Munga poisid käisid ennast jahutamas.

Leidsime veel teisegi džungli ranna. Sinna jalutades nägime nii palju ahve, terve mets elas!!!

Ranna juures oli oma kohalik koer kes ei lasknud ahve randa. Muidu oleks vist kõik asjad minema viidud :D

Lahe soeng kutil.

 

Järsku tundsin, et seljast midagi nagu voolaks ja sellest mõnest minutist mis päikse käes olin sain kohe mõnusad villid. Selg oli nagu mullikile ja need hakkasid kohe lõhkema ka. Ma olin kogu aeg 30-st faktorit kreemi pannud, aga seal ei aita midagi.

Peale lõhkemist tuli ka nahk maha :( Õnneks see juhtus nii reisi alguses, et sain kõik hiljem korda, päevitas ühtlaseks tagasi.

Unawatunas kujunes meie lemmik söögikohaks Lucky Tuna. Seal käisime vist lausa 4-5 korda söömas ja mitu korda võtsin hiigel krevette mis olid just püütud ja megasuured. Mina arvasin enne, et hiigelkrevetid on need mis all pildil paremal, aga ei, nendest umbes 10 korda suuremad, ikka vähi suurused olid.

Vot sellised krevetid! Mega head! Hind oli selle maa kohta kallis, aga eurodes maksis selline hunnik mingi 17-18 eur ehk siis meie restoranides saad selle eest tavalise prae (heal juhul). Lõpuks tuldi meid seal juba kättpidi tervitamas ja tänamas :)

Sain ka oma kosmeetikakotti täiendada, ikka looduslike asjadega.

Ühel öösel tundsin tõelist hirmu. Kuskil 23 ajal hakkas peale selline kraapimine nagu tahaks lõvi katuselt sisse saada. Ma ei julgenud isegi aknast välja vaadata. Ajasin Keidu üles ja siis seisime ja kuulasime ja oli ikka väga hirmus. Lõpuks helistasime omanikule, kes siis ütles, et see on mingi nõme kaslane keda nad on kinni proovinud püüda, aga ei õnnestu ja nii ta käib inimesi terroriseerimas. See kohutav kraapimine kestis hommikul 7-ni. Panime öösel pidevalt tuulikut tööle, siis ta korraks jooksis eemale, aga tuli kohe tagasi ja hakkas taas meeletult kraapima. Hommikul nägime siis kuidas ta katuse ja lae vahele oli saanud, all on pilt näha.

Lõpuks nägin varaani eluka ka ära!!! Samal džungli rannal. Kahjuks ei saanud kiiresti fotokat välja ja juba loivas minema, aga oli ikka mega suur elukas küll!!! Lehtede vahelt on näha...

Teine pikem peatus oli meil Mirissas. Keit istub meie bungalow ees. Sõit Mirissasse polnud õnneks pikk. Saime taas bussiga. Tee oli kinni pandud kuna keegi oli auto alla jäänud. Ilmselt turist kuna lestad ja mask oli keset teed. Selle liiklusega imestan, et ainult ühte õnnetust nägime.

Mirissa rand.

Esimesel päeval me nendest treppidest üles minna ei julgenud, sest külje pealt olid nad ikka väga lagunenud. Viimasel päeval käisime ikkagi ära :)

Mirissas olid mega lained! Ma ei tea kuidas nii juhtus, et järsku oli hirm lainete ja haide ees kadunud ja sukeldusime Keiduga tundide viisi lainete sisse. Paar korda sattusime ikka keerisesse ka, laine peksis vee all edasi tagasi, aga ülilahe oli!!! Sellest sai lausa sõltuvus, et saaks aina suurematesse lainetesse sukelduda. Nipp on, et hoia ühe käega nina ja teise käega pükse, siis ei lähe vesi ninna ja püksid jäävad seal "pesumasina pöörlemises" jalga.

Mirissas olid imelised loojangud.

Õhtuti toodi restoranide ette värske kalasaak.

Nämmmm!

Õhtul muutus rand restoranide tänavaks. Mõnus on ikka ookeani kaldal paljajalu liiva sees õhtustada.

Krabi sai ka söödud.

Mirissas on kohustuslik vaala vaatlusel käia. Meiegi tegime selle ära. 6:15 hommikul viidi sadamasse, nägi päiksetõusu ja kihavat kalameeste turgu.

Päike tõuseb.

Vaala vaatluse laevad.

Seal ta ongi! Välja kahjuks keegi ei hüpanud, aga sellegi poolest oli võimas elamus neid näha. Kuskil 3-4 vaala nägime ikka ära.

Meie koer Mirissas.

Muidugi pidin roosa kala ära proovima. Grilliti otse rannas nina all ja oli imehea.

Papaia!

Surfarid.

Ronisime ka väikse mäe otsa kus on vaade kahe ranna ristumis kohale.

Meie geko. Tegelikult oli meil neid kümneid.

Ühes baaris oli Somersby siidrit, mis sobis kuuma öösse väga hästi.

Orav chillis.

Lõpuks sai kogu see ilu otsa ja pidi hakkama tagasi liikuma. Kõigepealt läbisime kuskil 190 km nii tuki, rongi kui bussiga ja see võttis kokku aega 11 tundi! Ma räägin, et hull liiklus...

Rongis nägi ka imelisi vaateid. Sri Lankal üllatas mind inimeste siirus ja lahkus. Keegi ei tahtnud "mütsi pähe tõmmata". Kui jäid nt rongiaegu vaatama, siis kohe tuldi uurima kuhu tahad minna ja seletati parim tee ära. Kui baaris kiitsin ananassi mahla ja küsisin koostisosi, siis tõi onu mulle kohe kookosepulbrit mis sinna sisse käis, et ma ikka kodus saaksin ka teha. Ja kui mõnes kohas käisid rohkem kui korra söömas, siis tuldi sind kättpidi tervitama ja juttu rääkima. Väga super!

Muidugi on seal ka väga suur vaesus. Elatakse puukuurides kuskil rongitee kõrval jne, seda oli kurb näha.

Lennujaamas passisime ka 7 tundi ning siis algas 16 tundi tagasi lend mis läks ka kiirelt, sest lennukis olid head filmid ja mugav tool :)

Ma ei teagi mis ootused mul selle maa suhtes olid. Paar sõpsi on seal käinud ja nende juttude järgi pidi see midagi imelist olema. Ja ta oligi!!! Need inimesed, mereannid, metsik loodus ja megailusad rannad jätsid ikka super mulje! Vean kihla, et lähen sinna veel tagasi. Isegi see linnades olnud kaos ei hirmutanud, sest kui nendest välja saad ootab sind tõeline paradiis.