never
neljapäev, 28. jaanuar 2010
???
Mhhhh, mina ei saa enam aru kummad need lõunamaalased on, kas mina või kohalikud. Õues on nad jah silmini kinni nööbitud, aga toas (kus mu arust on sama külm kui õues) on neil nende arust jube kuum. Mina käin tööl vähemalt 3-e pluusiga, jalas on 2 paari sokke ja paksud saapad. Istun sõna otseses mõttes konditsioneeri peal (see puhub kuuma) ja mul on ikka nii külm et sure ära. Need aga siin teevad aknaid lahti ja pole üldse külm, kuidas see võimalik peaks olema???
kolmapäev, 27. jaanuar 2010
tee tööle
meie tänav Via Albicini...
mmmm...
lumine teekond...
siin on reedel ja pühapäeval turg...
Corso Garibaldi...
peatänav...
Piazza Saffi...
Via Armando Diaz...
ja siin Via Valverdes asubki meie kontor...
mmmm...
lumine teekond...
siin on reedel ja pühapäeval turg...
Corso Garibaldi...
peatänav...
Piazza Saffi...
Via Armando Diaz...
ja siin Via Valverdes asubki meie kontor...
teisipäev, 26. jaanuar 2010
reede, 22. jaanuar 2010
teine nädal
Neljapäeval tuli toanaaber Delia... pildilt leiate veel kohaliku mandariini, meie baarikapi, minu nurga peale asjade leidmist (näete ikka et teie pildid on ka seal jah :P) ja siis minu käsnakalle (Paavo Pesusieni) pluusi :D
Siin on siis laupäev... käisime rahvaga Bolognas rmb-d fännamas, nagu näete siis on ka Itaalia väga multi-kulti :)
Hiigeljänes vasakus nurgas...
Siin on siis laupäev... käisime rahvaga Bolognas rmb-d fännamas, nagu näete siis on ka Itaalia väga multi-kulti :)
Hiigeljänes vasakus nurgas...
Juhtunud on nii palju, et ega kõigest ei jõuagi kirjutada. Tööl tegelen hetkel keelevahetuse orgunnimisega ehk siis hakkame korraldama kohtumisi vabatahtlike ja Itaalia õpilaste vahel, et vabatahtlikud saaksid itaalia keelt ja kohalikud inglise keelt praktiseerida. Tööl saab iga päev nii palju naerda et jube, eriti kui Enrico närvi läheb ja siis De Niro hääle ja kõnemaneeriga kõiki ühte kohta saadab :)))) Tööle minnes on kõigile ikka päris elamus kui ma oma värviliste riietega mööda tänavat lehvin, siin käivad peaaegu ainult mustas.
Teisipäeval käisime "kinos". Mingi saal oli see lihtsalt kus ekraan üleval. Muidugi film hilines 20 mintsa, siis rääkis üks tädi terve filmi sisu ära ja siis hakkas üle 2-e tunni kestev itaalia keelne film. Ega ikka ei saanud küll eriti midagi aru :D Selles mõttes suht igav film ka, et actionit ei olnud, lihtsalt ühe klassi ja õpetaja vahelised suhted. Aga pidasin vastu ja tegelikult itaalia keelt on nii mõnus kuulata.
Neljapäeval tuli mu toanaaber Delia. Selle auks võtsime mitu veini ja läksime discole. Disco oli taas väga võimas, jama et järgmine päev tööle pidi minema :D Suht väss oli peal, aga kuna ma sain kirja et pakk on tulnud, siis saime Enricoga mööda linna ringi rallida ja postkontorit otsida. Jumala imelik, et mu maja juures on ka post, aga viidi hoopis kuskile pärapõrgusse. Posti inimesed olid hiigelaeglased ja kui üks onu sai teada et mul seal šokolaad sees siis tahtis pakki endale saada :D Nii me seal istusime 20 mintsa kuigi olime ainukesed külastajad.
Teisipäeval käisime "kinos". Mingi saal oli see lihtsalt kus ekraan üleval. Muidugi film hilines 20 mintsa, siis rääkis üks tädi terve filmi sisu ära ja siis hakkas üle 2-e tunni kestev itaalia keelne film. Ega ikka ei saanud küll eriti midagi aru :D Selles mõttes suht igav film ka, et actionit ei olnud, lihtsalt ühe klassi ja õpetaja vahelised suhted. Aga pidasin vastu ja tegelikult itaalia keelt on nii mõnus kuulata.
Neljapäeval tuli mu toanaaber Delia. Selle auks võtsime mitu veini ja läksime discole. Disco oli taas väga võimas, jama et järgmine päev tööle pidi minema :D Suht väss oli peal, aga kuna ma sain kirja et pakk on tulnud, siis saime Enricoga mööda linna ringi rallida ja postkontorit otsida. Jumala imelik, et mu maja juures on ka post, aga viidi hoopis kuskile pärapõrgusse. Posti inimesed olid hiigelaeglased ja kui üks onu sai teada et mul seal šokolaad sees siis tahtis pakki endale saada :D Nii me seal istusime 20 mintsa kuigi olime ainukesed külastajad.
Reede õhtul saime oma koridorinaabritega lähemalt tuttavaks, nüüd alles hakkab maja rahvaga täituma, jaanuar oli eksamiperiood ja nüüd siis hakkavad jälle loengud pihta. Istusime köögis ja rääkisime maast ja ilmast.
Laupäeval oli natsa paha olla, kõrvad vilistasid millegipärast ja hästi ei kuule kah, vanadus??? Uimasin päev otsa ringi, muide suurem osa teist teab kui aeglane on Jana eks (mitte paha pärast :D), korrutage see sajaga ja siis saate mu toanaabri, see on ikka meeletu kui aeglaselt on üldse võimalik midagi ära teha, aga kuna ta Prantsusmaalt siis ega neil ka see kellaaeg väga oluline pole. Õhtuks oli igatahes uimerdamisest kõrini ja läksime naabrinaistega restosse pizzale. Samal ajal vahtisid seal kohalikud jalkat, ütleme nii et kisa oli kõrvulukustav. Pizza oli mmmmmmmmmm ja siis avanes võimaluks kohalike sõpsidega Bolognasse peole minna. No ikka läksime! Auto sõit oli väga hirmus, sest sõidetakse keset teed ja väga kiiresti ja samal ajal tuleb ju ka kätega vehkida, niimoodi nad ju räägivad. Kohaks oli Soul Center, rmb koht oli ja kõik demostreerisid maas oma beiktantsu oskusi, väga vinge! Peale pidu minnakse ka siin sööma, küll mitte kabanossile vaid pizzale. Ja politsei kontrollib kõigi dokumente :D
Pühapäeval käisime pargis jalutamas. Ma pidin muidugi hulluks minema kui esimest jänest nägin, niiiiiii nunnu. Siis aga selgus et seal pargis elab neid sadu, suured ja erinevat värvi. Samuti mulistavad tiigis luiged ja nutriad, seal pargis saab varsti jooksmas hakata käima :)
Inglise keelt kuulen nüüd vaid kontoris, muidu räägivad kõik minuga itaalia keeles ja juba kardavad et ma ei ütle kui ma hakkan 100% aru saama :P praegu saan ka aru aga ise räägin vastu inglise keeles :)
teisipäev, 19. jaanuar 2010
esmamuljed Itaaliast
Esimene nädal oli vägagi sündmusterohke. No esiteks muidugi see kohver eksole, olen õppinud et elus saab ka väga väheste asjadega hakkama (NB! piiratud aeg), aga kas ma ka ilma nendeta 100% õnnelik olen see on teine asi :D
Töö on lahe, töötan Uniseri kontoris ehk siis samasuguses organisatsioonis nagu ma enne siia tulekut töötasin. Minu ülesandeks on vabatahtlikele igasugu üritusi välja mõelda ja neid igale poole tirida. No ja siis veel muud ülesanded millest juba eelnevalt kirjutanud olen. Veel töötavad meie kontoris Andrea (mees), Enrico ja Elena, kõik on 28 ja väga lahedad ja erinevad kujud. Andrea on palju mujal riikides elanud, ta räägib väga hästi inglise keelt ja on hull orgunni mees, tema on meie boss. Elena on hästi korralik nagu Maarit, no et pidu ja alko ei lähe mitte, aga talle meeldivad kassid :P Enricot ma alguses kartsin, oli selline kuri mütsiga onu, aga tuleb välja et eestlastel ja itaallastel on see ühine joon, et alguses on nad umbusaldavad ja kinnised ja siis lähevad järsku hullult ägedaks. Enrico toriseb pidevalt, aga ikka teeb asjad ära nagu mees ikka ja talle meeldib väga Eesti šokolaad, ma ütlesin talle et mul on terve kohver seda täis, et kui mulle selle kohale toob siis saab kõik endale, nüüd ta vist ongi juba Franfurti poole teel :))) Kontor on hästi mõnus vaba, no selline nagu Itaalias ikka et koristamisele rõhku ei panda ja akna taga (külmutuskapi asemel) on veini pudelid.
Esimene nädal kulus sisse elamiseks. Käisime ka ühes mägiküla koolis maffiast filmi näitamas ja juttu ajamas. Aaaaa, need lapsed olid kõik hüperaktiivsed ja nad tahtsid mind ära süüa :D Küla oli lahe, nägin esimest Itaalia kassi (siin neid üldse ei näe) ja igal pool olid viinamarja istandused, oehhh kui ilus. Jaanuaris on muru ikka roheline ja puud lehtes, lahe... no ja palm ajab ikka ahhetama :D
Sellel nädalal saabusid ka suurem osa vabatahtlikest, kõigil oli muidugi tunduvalt parem reis kui mul :D Inimesed on Belgiast, Prantsusmaalt, Ungarist, Norrast, Lätist (huumor), Saksast... äkki kuskilt veel, praegu ei tule meelde, kõige kaugem oli Armeeniast. Saime üks päev kokku ka ja vaatasime näod üle. Kõik Forlis ei ela, osad elavad Cesenas ja osad Cervias, need on siin ligiduses asuvad väiksed linnad, Cervias pidi mõnus rand olema kus turistid ei käi, sinna on autoga 15 minuti tee ja suvel käivad bussid ka, jessss... Eks siis vaatame kuidas nendega asjad toimima hakkavad, ma ise panustaks rohkem kohalikega suhtlemise peale :) Nad on siin lihtsalt nii lahedad.
Autodega on ka ülipõnev, ülekäigu rajad on aga seda pole mõtet oodata et üle saad, siin ignoreeritakse igasuguseid liiklusreegleid ja oma elu eest tuleb joosta :D Seda õpetati meile juba esimesel päeval et sebra peale ei tasu looda, olge ettevaatlikud. Nüüd jooksen ka mina suvalisest kohast nelja realisest teest üle... Järjekorras on ka lahe seista, ei seista üksteise taga vaid igas reas on 5 inimest.
Mis mulle siin veider tundub? Itaallased söövad hommikuks ainult midagi magusat ning neil pole õrna aimugi mis on pudru, püüdsin seletada aga nad ei mõista. Samuti ei tea nad veekeetjast midagi, teevett soojendatakse tassis ja mikrokas :D Noh, eks mõned kasutavad ka pliidi peale käivat kannu.
Inimesed käivad siin väga hästi riides, peaaegu ainult firmapoed ongi, ühtegi kaltsukat pole siiani kohanud :P Igatahes täiesti vastupidine Berliinile, seal oli selline tunne, et vanavanemad pärandavad prügikastist leitud riided oma lastele ja need siis käivad nendega kuni ainult üks suur auk alles on :D
Ka toitumis harjumused on väga erinevad, põhiliselt süüaksegi ikka pizzat ja pastat. Kohvi tellides ei saa suurt tassitäit vaid pool espresso tassitäit :P Neil on kohvi sorte siin miljon, aga kui ütled lihtsalt kohvi siis saad selle.
Olen positiivselt üllatunud, et siin ollakse tehniliselt arenenumad kui Berliinis. Igal pool saab kaardiga maksta, ka Visaga a no mõned asjad on naera puruks, nt kui tehakse sulle pangakaart siis on jumala normaalne, et pin kood ei pruugi olla üldse see mis sulle anti vaid proovid et näe ei tööta ja siis saad uue. Minuga see juhtus, miks see mind ei üllata? Samuti üllatas mind see, et siin pole lõunamaale omast mustust, tänavad on puhtad ja prügikastid ei aja üle, meie ühikas lausa läigib. Oma kodust ka siis paari sõnaga, elan üliõpilas majas, jube turvatud värk, ainult magnet kaardiga saad tuppa ja kööki ja esiuksest sisse ja igal pool on kaamerad, samas kaamera ruumis ma pole kordagi kedagi näinud :D Elan Itaalia teisel ja Eesti kolmandal korrusel, siin need asjad teistmoodi, igatahes luks värk peaks mainima, olin arvestanud hullu urkaga.
Pidusid on palju, olen juba 3-el käinud. Siin on suuremad peod nädala sees, ilmselt kuna siis on ka kõik üliõpilased linnas. Neljapäeval käisimegi siis taas ühel, kohe minu kodu lähedal. Ohhh sa, selline möll käis et jube, rahvas tantsis laudade peal ja vaatamata jaanuarile toimus pidu nii sees kui väljas. Suhelda hullult veel inimestega ei saa kuna ikka väga vähesed oskavad inglise keelt, noortele õpetatakse siin seda küll aga nad kardavad rääkida kuna pole kogemust. Eks ma pusin ka juba itaalia keelt, siin keskkonnas elades tuleb see kiiresti, jutust saab juba midagi aru ja paari lauset saan vastu ka öelda :) Isegi tänava nimed ei tundu enam keerulised. Ja alates 25 jaanuarist hakkab meil 2 korda nädalas olema itaalia keele tund!
Šhoppamisest ikka ka... Kuna mu garderoob vajas kiiremas korras täiendust siis läksin laupäeval Bolognasse. Ime kombel sain täiesti üksi rongiga hakkama ja ei eksinud kuskil ära :D Seal siis veetsin terve päeva ja pidin nutma hakkama kuna kaupa oli meeletult ja aled olid hullud, no ikka 70% ja 80%. Turult põikasin ka läbi, kõik suve kingad 5 euri ja talve saapad 10-15 ja seal pole meie turu kaup, ikka karpides ja puha! Ei ole ju normaalne eksole, nii et Keit ja Liina kui te siia tulete siis asju polegi vaja kaasa võtta :D Nii et praegu ma olen oma uute asjade üle väga õnnelik, saan nüüd ennast inimese moodi tunda, suht nüri oli iga õhtu sokke pesta.
Selline elu siin siis... Õhtuti kui väljas ei chilli siis vaatan kodus mõnda filmi, Kadri tõi mulle hunnik nii inglise kui itaalia keelseid filme, enne magamaminekut on hea ju vaadata :) Netti mul kodus pole, võin iga hetk kontorisse minna, praegu ei viitsi kuna ma olen oma võtmega 2 korda juba kinni jäänud, lukud siin väga ei tööta ja siis ma pidingi töökaaslasele helistama et ma ei saa välja :D nii et ma parem ei riski hilja õhtul sinna kinni jääda (sest mulle tundub, et Blairi nõid elab ka siin), saan blogisse pärast ju copy paste siit teha ;) Ootan et õhtud soojemaks läheksid (olen juba harjunud et +10 on külm :D), siis saab hakata pargis chillima. Neljapäeval saabub ka mu toanaaber.
Koduigatsust ei ole, siia tulla oli ju mu ammune unistus, algus oli muidugi arvatust 1000 korda raskem, ma olin ennast kõigeks ette valmistanud, et kodu on kole ja töökoht ei meeldi jne, aga selleks et pean 11 päeva ilma mitte millegita olema, seda ma ei osanud unes ka näha, vahel oli ikka väga väga väga raske... ainuke lohutus oligi see et olen siin, Eestis oleks ma päris närvihaige lõpuks olnud, kuigi jah võõral maal mitte ühegi tuttava asjata... Jumal tänatud et ma märkmiku kuhu te oma ilusad sõnad kirjutasite pagasisse ei pannud vaid võtsin käsipagasisse nagu ka arvuti laadija, mõtlesin veel kodus pikalt kuhu ta paigutan, aga siis mõtlesin et pean ju Viinis 5 tundi olema et seal ikka kasutan, vedas! Nüüd olen vist algsest šokist toibunud ja hakkan vaikselt taipama, et MA ELAN ITAALIAS!!! JUHUUUU!!!
Kõigile suur tänu kes kohvri saagale kaasa elasid, see lugu sai esmaspäeval õnneliku lõpu :) Pühapäeva hommikul helistas Liina ja teatas et kohvri teekonna jälgimise lehel on kirjas, et jõudis lennujaama :P Oeh, pidin voodist välja kukkuma. Lõunal tuligi siis Bologna lennujaamast kõne, et toovad õhtul või esmaspäeva hommikul ära. Ei toonud õhtul ega hommikul ega päeval :D Olin jälle paanikas ja läksin soovituste peale alla vastuvõtu tädi juurde vaatama ja seal ta klaasi taga oligi, tädi ennast polnud... istusin siis ootama ja mõtlesin et mismõttes mulle ei helistatud et see toodi, ise nad lennujaamas ju andsid lehe ja ütlesid et ainult selle ja dokumendi alusel saab kätte, aga selle peale osati ainult vastata – Itaalia :)))) Tädi tuli ka varsti, üritas mu kohvrit lohistada aga ei jõudnud, samal ajal tuli Keidult kõne et Frankfurt just vastas et pole ikka veel leidnud, hakkasin juba kahtlema kas see on minu kohver, aga OLI! Huvitav mis teekonna ta siis läbis kui teda Frankfurtis ja Berliinis polnud nähtud, igatahes täiesti terve ja täiesti puhas. 11 päeva läks aega ja nüüd olen ma maailma kõige õnnelikum üldse! Koju tulen ma tagasi bussiga või jään siia elama :) Õhtul võtsin tähistamiseks kohalikku õltsi Morettit ja tantsisin ümber oma asjade, kui kehakreem määritud ja küüned lakitud tundsin ennast jälle nagu Leenu Männik (siin mulle ime kombel ei öelda Liinu). Homme läheb tööl seletamiseks miks mul Eesti šokolaadi pole kui kohver tuli :))))))))
Töö on lahe, töötan Uniseri kontoris ehk siis samasuguses organisatsioonis nagu ma enne siia tulekut töötasin. Minu ülesandeks on vabatahtlikele igasugu üritusi välja mõelda ja neid igale poole tirida. No ja siis veel muud ülesanded millest juba eelnevalt kirjutanud olen. Veel töötavad meie kontoris Andrea (mees), Enrico ja Elena, kõik on 28 ja väga lahedad ja erinevad kujud. Andrea on palju mujal riikides elanud, ta räägib väga hästi inglise keelt ja on hull orgunni mees, tema on meie boss. Elena on hästi korralik nagu Maarit, no et pidu ja alko ei lähe mitte, aga talle meeldivad kassid :P Enricot ma alguses kartsin, oli selline kuri mütsiga onu, aga tuleb välja et eestlastel ja itaallastel on see ühine joon, et alguses on nad umbusaldavad ja kinnised ja siis lähevad järsku hullult ägedaks. Enrico toriseb pidevalt, aga ikka teeb asjad ära nagu mees ikka ja talle meeldib väga Eesti šokolaad, ma ütlesin talle et mul on terve kohver seda täis, et kui mulle selle kohale toob siis saab kõik endale, nüüd ta vist ongi juba Franfurti poole teel :))) Kontor on hästi mõnus vaba, no selline nagu Itaalias ikka et koristamisele rõhku ei panda ja akna taga (külmutuskapi asemel) on veini pudelid.
Esimene nädal kulus sisse elamiseks. Käisime ka ühes mägiküla koolis maffiast filmi näitamas ja juttu ajamas. Aaaaa, need lapsed olid kõik hüperaktiivsed ja nad tahtsid mind ära süüa :D Küla oli lahe, nägin esimest Itaalia kassi (siin neid üldse ei näe) ja igal pool olid viinamarja istandused, oehhh kui ilus. Jaanuaris on muru ikka roheline ja puud lehtes, lahe... no ja palm ajab ikka ahhetama :D
Sellel nädalal saabusid ka suurem osa vabatahtlikest, kõigil oli muidugi tunduvalt parem reis kui mul :D Inimesed on Belgiast, Prantsusmaalt, Ungarist, Norrast, Lätist (huumor), Saksast... äkki kuskilt veel, praegu ei tule meelde, kõige kaugem oli Armeeniast. Saime üks päev kokku ka ja vaatasime näod üle. Kõik Forlis ei ela, osad elavad Cesenas ja osad Cervias, need on siin ligiduses asuvad väiksed linnad, Cervias pidi mõnus rand olema kus turistid ei käi, sinna on autoga 15 minuti tee ja suvel käivad bussid ka, jessss... Eks siis vaatame kuidas nendega asjad toimima hakkavad, ma ise panustaks rohkem kohalikega suhtlemise peale :) Nad on siin lihtsalt nii lahedad.
Autodega on ka ülipõnev, ülekäigu rajad on aga seda pole mõtet oodata et üle saad, siin ignoreeritakse igasuguseid liiklusreegleid ja oma elu eest tuleb joosta :D Seda õpetati meile juba esimesel päeval et sebra peale ei tasu looda, olge ettevaatlikud. Nüüd jooksen ka mina suvalisest kohast nelja realisest teest üle... Järjekorras on ka lahe seista, ei seista üksteise taga vaid igas reas on 5 inimest.
Mis mulle siin veider tundub? Itaallased söövad hommikuks ainult midagi magusat ning neil pole õrna aimugi mis on pudru, püüdsin seletada aga nad ei mõista. Samuti ei tea nad veekeetjast midagi, teevett soojendatakse tassis ja mikrokas :D Noh, eks mõned kasutavad ka pliidi peale käivat kannu.
Inimesed käivad siin väga hästi riides, peaaegu ainult firmapoed ongi, ühtegi kaltsukat pole siiani kohanud :P Igatahes täiesti vastupidine Berliinile, seal oli selline tunne, et vanavanemad pärandavad prügikastist leitud riided oma lastele ja need siis käivad nendega kuni ainult üks suur auk alles on :D
Ka toitumis harjumused on väga erinevad, põhiliselt süüaksegi ikka pizzat ja pastat. Kohvi tellides ei saa suurt tassitäit vaid pool espresso tassitäit :P Neil on kohvi sorte siin miljon, aga kui ütled lihtsalt kohvi siis saad selle.
Olen positiivselt üllatunud, et siin ollakse tehniliselt arenenumad kui Berliinis. Igal pool saab kaardiga maksta, ka Visaga a no mõned asjad on naera puruks, nt kui tehakse sulle pangakaart siis on jumala normaalne, et pin kood ei pruugi olla üldse see mis sulle anti vaid proovid et näe ei tööta ja siis saad uue. Minuga see juhtus, miks see mind ei üllata? Samuti üllatas mind see, et siin pole lõunamaale omast mustust, tänavad on puhtad ja prügikastid ei aja üle, meie ühikas lausa läigib. Oma kodust ka siis paari sõnaga, elan üliõpilas majas, jube turvatud värk, ainult magnet kaardiga saad tuppa ja kööki ja esiuksest sisse ja igal pool on kaamerad, samas kaamera ruumis ma pole kordagi kedagi näinud :D Elan Itaalia teisel ja Eesti kolmandal korrusel, siin need asjad teistmoodi, igatahes luks värk peaks mainima, olin arvestanud hullu urkaga.
Pidusid on palju, olen juba 3-el käinud. Siin on suuremad peod nädala sees, ilmselt kuna siis on ka kõik üliõpilased linnas. Neljapäeval käisimegi siis taas ühel, kohe minu kodu lähedal. Ohhh sa, selline möll käis et jube, rahvas tantsis laudade peal ja vaatamata jaanuarile toimus pidu nii sees kui väljas. Suhelda hullult veel inimestega ei saa kuna ikka väga vähesed oskavad inglise keelt, noortele õpetatakse siin seda küll aga nad kardavad rääkida kuna pole kogemust. Eks ma pusin ka juba itaalia keelt, siin keskkonnas elades tuleb see kiiresti, jutust saab juba midagi aru ja paari lauset saan vastu ka öelda :) Isegi tänava nimed ei tundu enam keerulised. Ja alates 25 jaanuarist hakkab meil 2 korda nädalas olema itaalia keele tund!
Šhoppamisest ikka ka... Kuna mu garderoob vajas kiiremas korras täiendust siis läksin laupäeval Bolognasse. Ime kombel sain täiesti üksi rongiga hakkama ja ei eksinud kuskil ära :D Seal siis veetsin terve päeva ja pidin nutma hakkama kuna kaupa oli meeletult ja aled olid hullud, no ikka 70% ja 80%. Turult põikasin ka läbi, kõik suve kingad 5 euri ja talve saapad 10-15 ja seal pole meie turu kaup, ikka karpides ja puha! Ei ole ju normaalne eksole, nii et Keit ja Liina kui te siia tulete siis asju polegi vaja kaasa võtta :D Nii et praegu ma olen oma uute asjade üle väga õnnelik, saan nüüd ennast inimese moodi tunda, suht nüri oli iga õhtu sokke pesta.
Selline elu siin siis... Õhtuti kui väljas ei chilli siis vaatan kodus mõnda filmi, Kadri tõi mulle hunnik nii inglise kui itaalia keelseid filme, enne magamaminekut on hea ju vaadata :) Netti mul kodus pole, võin iga hetk kontorisse minna, praegu ei viitsi kuna ma olen oma võtmega 2 korda juba kinni jäänud, lukud siin väga ei tööta ja siis ma pidingi töökaaslasele helistama et ma ei saa välja :D nii et ma parem ei riski hilja õhtul sinna kinni jääda (sest mulle tundub, et Blairi nõid elab ka siin), saan blogisse pärast ju copy paste siit teha ;) Ootan et õhtud soojemaks läheksid (olen juba harjunud et +10 on külm :D), siis saab hakata pargis chillima. Neljapäeval saabub ka mu toanaaber.
Koduigatsust ei ole, siia tulla oli ju mu ammune unistus, algus oli muidugi arvatust 1000 korda raskem, ma olin ennast kõigeks ette valmistanud, et kodu on kole ja töökoht ei meeldi jne, aga selleks et pean 11 päeva ilma mitte millegita olema, seda ma ei osanud unes ka näha, vahel oli ikka väga väga väga raske... ainuke lohutus oligi see et olen siin, Eestis oleks ma päris närvihaige lõpuks olnud, kuigi jah võõral maal mitte ühegi tuttava asjata... Jumal tänatud et ma märkmiku kuhu te oma ilusad sõnad kirjutasite pagasisse ei pannud vaid võtsin käsipagasisse nagu ka arvuti laadija, mõtlesin veel kodus pikalt kuhu ta paigutan, aga siis mõtlesin et pean ju Viinis 5 tundi olema et seal ikka kasutan, vedas! Nüüd olen vist algsest šokist toibunud ja hakkan vaikselt taipama, et MA ELAN ITAALIAS!!! JUHUUUU!!!
Kõigile suur tänu kes kohvri saagale kaasa elasid, see lugu sai esmaspäeval õnneliku lõpu :) Pühapäeva hommikul helistas Liina ja teatas et kohvri teekonna jälgimise lehel on kirjas, et jõudis lennujaama :P Oeh, pidin voodist välja kukkuma. Lõunal tuligi siis Bologna lennujaamast kõne, et toovad õhtul või esmaspäeva hommikul ära. Ei toonud õhtul ega hommikul ega päeval :D Olin jälle paanikas ja läksin soovituste peale alla vastuvõtu tädi juurde vaatama ja seal ta klaasi taga oligi, tädi ennast polnud... istusin siis ootama ja mõtlesin et mismõttes mulle ei helistatud et see toodi, ise nad lennujaamas ju andsid lehe ja ütlesid et ainult selle ja dokumendi alusel saab kätte, aga selle peale osati ainult vastata – Itaalia :)))) Tädi tuli ka varsti, üritas mu kohvrit lohistada aga ei jõudnud, samal ajal tuli Keidult kõne et Frankfurt just vastas et pole ikka veel leidnud, hakkasin juba kahtlema kas see on minu kohver, aga OLI! Huvitav mis teekonna ta siis läbis kui teda Frankfurtis ja Berliinis polnud nähtud, igatahes täiesti terve ja täiesti puhas. 11 päeva läks aega ja nüüd olen ma maailma kõige õnnelikum üldse! Koju tulen ma tagasi bussiga või jään siia elama :) Õhtul võtsin tähistamiseks kohalikku õltsi Morettit ja tantsisin ümber oma asjade, kui kehakreem määritud ja küüned lakitud tundsin ennast jälle nagu Leenu Männik (siin mulle ime kombel ei öelda Liinu). Homme läheb tööl seletamiseks miks mul Eesti šokolaadi pole kui kohver tuli :))))))))
pühapäev, 17. jaanuar 2010
neljapäev, 14. jaanuar 2010
tahaks ennast põlema panna!
... ehk kohvri saaga jätkub... Kujutate ette et esimesed 5 päeva keegi isegi ei otsinud seda!!! Oleme kirjutanud igale poole miljon kirja, helistanud, faksinud, vastatakse alles pärast seda kui oled kaebuse esitanud. Isegi Estonian Airi (üks tuttav üritab aidata) inimestele ei vastata. Bologna hakkas peale kaebust nüüd otsima ja kõik peale Frakfurti on vastanud, Frankfurt ongi ilmselt see kurja juur, seal on meeletult suur lennujaam ja sellel päeval kui ma lendasin oli lume jama nii et kohvreid on neil seal ilmselt sadu. Täna siis läks Frankfurti kaebus teele ja tüütame absoluutselt kõiki keda võimalik. Nii et teadke kui kuskile ümberistumistega sõidate, et kedagi ei koti kas sa saad oma asjad või mitte, kui ise ei rabele siis oledki nendest ilma. Ma saan aru jah et kohvri hilinemine on tavaline aga ma olen näljas ja paljas! Keit on kohutavalt tubli, tema teeb kõik helistamised ja aitab uurida. Lootus hakkab juba kaduma ja sokid paistavad läbi nii et suht masendus on peal, aga enne jonni ei jäta kui Frankfurt vastab ja kui seal ei ole siis hakkame algusest peale, see pole lihtsalt võimalik et nii suur kohver kaduma läheb!!!
Kui kellelgi kogemusi või lennunduses tutvusi siis ärge tagasi hoidke!
Kui kellelgi kogemusi või lennunduses tutvusi siis ärge tagasi hoidke!
esmaspäev, 11. jaanuar 2010
kohanemine
Lisan nüüd oma elust pilte ka. Väga tore, et kõik mu kohvri kadumisele kaasa elavad, hetkel on ikka kadunud ja nüüd on mul paanika osakond täies hoos!!!
Nädalavahetus oli põnev, käisime nii reedel kui laupäeval väljas, itaalia keel juba edeneb :D Vein (selline nagu meil Late Harvest) maksab poes 59.- eur senti kuni 1.50.- euri. Toit on poes odav, alesid tehakse kõvasti, värske salati suur pakk maksab ainult 15.- eeki ja parmesani juustu hunnik 30.- eeki, pastast ma muidugi ei räägigi, poes on isegi värske pasta imeodav.
Täna hommikul tegin edusamme, teel tööle ei eksinud ma kordagi ära :) Tee peal nägin palme ja puu otsas granaatõunu... pole paha? Ilm on täna väga kevadine, ma käiks juba dressikaga kui mul see olemas oleks :D
Oehhh, kõik oleks ideaalne kui ma ei peaks 24 tundi oma pagasile mõtlema, õnneks siin on veel üks Eesti tüdruk kes mulle oma asju laenas et hullem üle elada...
Selliseid vaateid näeb minu aknast ja koridorist... Täpsustus eelmisele postitusele, ma ei ela mitte kesklinnas vaid vanalinnas :) varsti teen ka õues pilte, siin on ilus!
Siin siis minu tuba, köök (5-e peale), kemps ja söök :P
Nädalavahetus oli põnev, käisime nii reedel kui laupäeval väljas, itaalia keel juba edeneb :D Vein (selline nagu meil Late Harvest) maksab poes 59.- eur senti kuni 1.50.- euri. Toit on poes odav, alesid tehakse kõvasti, värske salati suur pakk maksab ainult 15.- eeki ja parmesani juustu hunnik 30.- eeki, pastast ma muidugi ei räägigi, poes on isegi värske pasta imeodav.
Täna hommikul tegin edusamme, teel tööle ei eksinud ma kordagi ära :) Tee peal nägin palme ja puu otsas granaatõunu... pole paha? Ilm on täna väga kevadine, ma käiks juba dressikaga kui mul see olemas oleks :D
Oehhh, kõik oleks ideaalne kui ma ei peaks 24 tundi oma pagasile mõtlema, õnneks siin on veel üks Eesti tüdruk kes mulle oma asju laenas et hullem üle elada...
Selliseid vaateid näeb minu aknast ja koridorist... Täpsustus eelmisele postitusele, ma ei ela mitte kesklinnas vaid vanalinnas :) varsti teen ka õues pilte, siin on ilus!
Siin siis minu tuba, köök (5-e peale), kemps ja söök :P
reede, 8. jaanuar 2010
läbi raskuste Itaalia poole
Hommikul asusin siis suunale Tallinn-Riia-Viin-Bologna. Tallinna lennuk hilines ja napakas Viini lennuk ei oodanud meid ära... Ma ei saa aru, jäime ise hiljaks 5 mintsa ja teine väljus 20 mintsa hiljem, pealegi olid mõlemad Air Balticu lennukid, et oleks võinud oodata. Paljud jäid oma teistest lendudest ka maha. Õnneks sain siis piletid Riia-Berliin-Frankfurt-Bologna. Jeeee, sain päeva jooksul 4 korda tõusta ja maanduda ja iga jumala lennu peale lõõtsutades joosta, Frankfurti lennujaam on sama suur kui Saku!!! Lõpuks olin ma aga kohal, arvake ära kas edaspidi läks kõik ilusti? EI!!! Mu pagas kaotati ära... Seisin 2 tundi järjekorras et avaldus teha ja kviitung saada, ütlesid et helistavad kui leiavad. Ok, läksin siis rongi jaama ja ohoooo rong hilines 1 tund nii et kokku külmetasin seal üle 2-e tunni. Proovisin ootepaviljonis oodata, aga seal olid sellised friigid koos et jube, mingi tädi tegi mingit imelikku häält ja tal oli sarv keset nägu, igas nurgas magasid kodutud ja ringi käisid suurte psüühika häiretega inimesed, silmsidet oli ohtlik luua :D Lõpuks sain ka rongile ja kell 23 olin Forlis. Kas on võimalik hullemat reisi läbi elada??? Kes mind tunnevad siis kindlasti ei usu et ma pole veel närvivapustust saanud, Eestis ma juba minestan puru pärast köögis :))))) Aga ma olen tugev, üks kord ainult lõin pilli kuna see Bologna rongijaam on mitme korruseline ja kuni viimase hetkeni sa ei tea milliselt rajalt rong läheb, pead tabelit järgima ja siis jooksma kui rong kohal on, siis ma küll mõtlesin et pange ennast põlema ja ulgusin, aga nende friikide vahel ei paistnud ma sellega kuidagi silma :D
Nüüd oleks kõik 100% ideaalne kui ka mu kohver olemas oleks. Kodu on mul fantastiline, kesklinnas, ülisuur ja mõnusa vannitoaga. Kontor on ülilahe ja inimesed nii toredad, hästi lahked ja sõbralikud. Käisime täna juba pastal ja veinil, mmmk mmmk mmmm. Aga ma tunnen ennast siin nagu valge Keenias, siin turiste ei käi ja mind siis vahitakse ja kommenteeritakse :D Vaffa... Linn on täpselt nagu muinasjutu Itaalia, arhidektuur ja kõik, eks teen pilte ka. Ma armastan Itaaliat, ainult palun andke mu kohver tagasi!!!
Nüüd oleks kõik 100% ideaalne kui ka mu kohver olemas oleks. Kodu on mul fantastiline, kesklinnas, ülisuur ja mõnusa vannitoaga. Kontor on ülilahe ja inimesed nii toredad, hästi lahked ja sõbralikud. Käisime täna juba pastal ja veinil, mmmk mmmk mmmm. Aga ma tunnen ennast siin nagu valge Keenias, siin turiste ei käi ja mind siis vahitakse ja kommenteeritakse :D Vaffa... Linn on täpselt nagu muinasjutu Itaalia, arhidektuur ja kõik, eks teen pilte ka. Ma armastan Itaaliat, ainult palun andke mu kohver tagasi!!!
kolmapäev, 6. jaanuar 2010
ciaoooo!
Ja ongi mu viimane päev Eestis, 24 tunni pärast olen peaaegu kohal. Suured aitähhid nende lahedate ärasaatmiste eest, juulis siis teeme vägeva "tere tulemast tagasi".
Mulle võib alati mailida ja skype-da: leenum@hot.ee (ärge sinna neid ahelkirju saatke, postkast saab ruttu täis). Eesti number on mul veel kuu lõpuni, edaspidi on ainult kohalik.
Leiba, kilu ja postkaarte saab aga saata (kui raha tahate saata annan kontonumbri ka :D):
Leenu Männik
Studentato San Francesco
via Albicini 7
47121 Forli (FC)
Italy
Olge musid!
Mulle võib alati mailida ja skype-da: leenum@hot.ee (ärge sinna neid ahelkirju saatke, postkast saab ruttu täis). Eesti number on mul veel kuu lõpuni, edaspidi on ainult kohalik.
Leiba, kilu ja postkaarte saab aga saata (kui raha tahate saata annan kontonumbri ka :D):
Leenu Männik
Studentato San Francesco
via Albicini 7
47121 Forli (FC)
Italy
Olge musid!
teisipäev, 5. jaanuar 2010
tõeline talv!
selliste ilmadega oleks patt toas olla, läksimegi siis Keila-Joale jalutama...
tabalukusillal...
lumi oli mõnes kohas ikka väga väga sügav, aga pehme...
lumega probleemi pole...
juga oli täiesti jääs...
talv...
miljon jääpurikat...
rahvast muudkui voolas...
aga kus maja on...
kirik...
aga kus tee on?
tabalukusillal...
lumi oli mõnes kohas ikka väga väga sügav, aga pehme...
lumega probleemi pole...
juga oli täiesti jääs...
talv...
miljon jääpurikat...
rahvast muudkui voolas...
aga kus maja on...
kirik...
aga kus tee on?
laupäev, 2. jaanuar 2010
tere 2010!
Aasta viimasel päeval oli õues täiesti imeilus, lumi oli niiiiiiii mõnus!!! Aga nagu teiselt pildilt näha, siis toas on meil juba kevad, meie "kuusk" hakkas lehti ajama :)
Õhtul kogunesid kõik sõbrad Raimo ja Anneli juurde. Sai kõht täis vitsutatud ja sõpradega oma lemmik muusikat kuulatud :D
Enne 00-i kogunesime kõik õue, hanged olid sama kõrged kui me ise, müstika ikka. Kui Liina lumeinglit tegi, siis kadus ta täiesti lume alla :D ma siis hüppasin ka teda päästma :P
Head uut aastat!!! Pääskülas oli ilutulestik ikka pea iga maja ees, ka meil oli see olemas. Nii tuligi siis meie 2010!
Seltskond, pärast lisandus veel 8 inimest.
Hoidkem joogid ikka külmas! Ma pakun, et sellel õhtul joodi 10-20 šampust...
Parimad asjad maailmas on muutumatud, ehk siis sõprus, alates aastast 1994... ning 2010 pole tilkagi muutunud ja ei muutu ka edaspidi, ikka leiame aega kokku tulla ning samasugust trianglit korraldada nagu 10 aastat tagasi, penskariks pole keegi hakanud :)Ühesõnaga, oli ääretult tore veel kõiki ka enne ärasõitu näha, muidu poleks see aasta enne juulit ju näinudki :P Eks siis uuel aastal uue hooga! Pilte...
Õhtul kogunesid kõik sõbrad Raimo ja Anneli juurde. Sai kõht täis vitsutatud ja sõpradega oma lemmik muusikat kuulatud :DEnne 00-i kogunesime kõik õue, hanged olid sama kõrged kui me ise, müstika ikka. Kui Liina lumeinglit tegi, siis kadus ta täiesti lume alla :D ma siis hüppasin ka teda päästma :PHead uut aastat!!! Pääskülas oli ilutulestik ikka pea iga maja ees, ka meil oli see olemas. Nii tuligi siis meie 2010!
Seltskond, pärast lisandus veel 8 inimest.
Hoidkem joogid ikka külmas! Ma pakun, et sellel õhtul joodi 10-20 šampust...
Parimad asjad maailmas on muutumatud, ehk siis sõprus, alates aastast 1994... ning 2010 pole tilkagi muutunud ja ei muutu ka edaspidi, ikka leiame aega kokku tulla ning samasugust trianglit korraldada nagu 10 aastat tagasi, penskariks pole keegi hakanud :)Huvitav kas Erik on pahane et ta ei oska nii ilusti poseerida kui meie :D
Juba 5:45 hommikul olime kodus ja Sebastjan tahtis siis ka meiega šampust juua, tubli poiss mul, avab ise pudeli ja puha!
Juba 5:45 hommikul olime kodus ja Sebastjan tahtis siis ka meiega šampust juua, tubli poiss mul, avab ise pudeli ja puha!
Tellimine:
Postitused (Atom)